PEEGELDAJA
Olen uhke, et mul pole häbi öelda
Olen uhke, et mul pole häbi öelda

Diskussioon lämmatas roosa kleidi

Kui vägivallaennetuse autasude üleandmisele järgnenud sõnasõjast mingit kasu peaks tõusma, siis ehk sünnib mingit sorti ühiskondlik kokkulepe tunnustamise sobivuse asjus. Kas on sobilik anda riiklikku aukirja, kui tegu ise väärib seda, kuid teo tegija ise paistab (või on paistnud) silma taunitava, kohati lausa tunnustatava teoga vastuolus oleva käitumisega?

Jätan vastuse lahtiseks, aga pakun midagi mõttemänguks. Kujutage ette, et eksisteerib riiklik tunnustusavaldus rassismivastase teo eest. Teisisõnu millegi eest, mille tulemusel kahaneb või teoreetiliselt võib kahaneda rassismi kandepind Eesti ühiskonnas – üha vähem seatakse inimesi hierarhiasse nende nahavärvi, silmade kuju ja muude kaasasündinud väliste tunnuse järgi, mis viitavad (esivanemate) geograafilistele juurtele.

Ja nüüd kujutlege, et sedasorti teoga saab hakkama keegi keskmisest tuntum immigratsioonivastane tegelane. Ütleme näiteks Georg Kirsberg. Olles küll põhilises oma seisukohtadele truu, teeb ta ometi midagi, mille tulemusel ei taha õieti keegi enam rääkida “valgest Eestist”. Artiklisari, mõni diskussioonifoorum… Mis iganes. Autasukomisjon leiab, et kui sellele üldse midagi saab järgneda, siis Sauluste massiline muutumine Paulusteks. Tunnustab.

Pole vist tarvis galaktikasuurust kujutlusvõimet, et aimata, mis siis sotsiaal- ja muidu meedias juhtuma hakkab.

Kui palju näeme siis põhimõttekindlust, kui palju silmakirjalikkust? Kas näiteks Rein Raud astub laureaadi (õieti tema tunnustamise) kaitseks välja nii, nagu neil päevilgi ja postitab kommentaari: “Ma leian, et autasustatakse ja kritiseeritakse tegusid, mitte inimesi.”? Või kas leiame portaalist Objektiiv hukkamõistva juhtkirja, kus on juttu rahvale näkkusülitamisest ning näiteks mõtteavaldus: “Irooniat lisab olukorrale seik, et varasemalt on Kirsberg avalikkusele just selliseid sõnumeid edastanud, mille vastu ta nüüd väidetavalt võitleb. Tõsi, sihtmärgiks on peamiselt olnud islam, aga see on juba teisejärgulise tähtsusega detailike.”? Või kas ilmutab end Sass Henno, öeldes umbes nii, et Georg Kirsberg ei ole tegelikult mingil füüsilisel või psühholoogilisel jõupositsioonil ühegi rassi või religiooni suhtes ja seetõttu ei ole tema jutt madala IQ-ga terroristidest saanud kellelegi haiget teha, kuid tema värske tegu on ikkagi midagi reaalset, mis meie mõttemaailmast reostust kõrvaldab?

Lisame mõttemängule vürtsi. Kirsberg ilmub tänukirja vastu võtma kostümeeritult, olles kehastunud indiaanipealikuks. Nagu ta ise ütleb – näitamaks, et rassism võib olla ka põliselanike alavääristamine sisserändajate poolt ja temagi on see haavatav osa ühiskonnast. Loomulikult oleks palju loota, et kriitikud tema sõnumit just sellisena tunnistavad ning et ta pääseb süüdistustest Ameerika põliselanike mõnitamises (“blackface’i” analoogia).

Aga just siin on üks põhimõtteline erinevus võrreldes tänavuse 18. augustiga. Nimelt on põlisameeriklaseks kehastumisel ja selle mõttel mingisugunegi tõenäosus jõuda sisulistesse aruteludesse, tõenäoliselt ka välismeediasse. Saab vähemalt sõimatagi.

Seevastu Mikk Pärnitsa kostüüm on vist lausa õpikunäide kapitaalselt untsu läinud provokatsioonist. Kleidist, mida mina, patune, pilte vaadates esimese hooga hoopis mingiks veidraks suvemantliks pidasin, tegid juttu kes iganes, välja arvatud need, kes teatud stereotüüpse arusaama järgi “oleksid pidanud” Pärnitsat eelkõige just naiseriiete pärast hurjutama. Isegi portaal Objektiiv ainult mainis kuiva faktina. Riho Ühtegi ei teinud sedagi, ka Raivo Aeg ei pühendanud kleidile aega. Kui eksin, andke teada. Vaid mõned ajakirjanikud neelasid konksu alla, jäid üksi ja tundub, et ei ole veel suutnud olukorraga leppida.

Olin tunnistajaks halekoomiliselt meeleheitlikele katsetele “kleiti päästa”. Kui just otseselt ei püütud poliitikutele sõnu suhu panna, siis vähemalt üritati luua ettekujutust nende soovist viia jutt kleidile selle asemel, et asjaga (perevägivalla probleemiga) tegelda. See hakkas kõrva Vikerraadio saates “Rahva teenrid”, seda võis lugeda välja EPL artiklipealkirjast  “Ühestainsamast roosast kleidist piisas…”.  Pühapäeva õhtul nägin FB postitust, mis kuulutas, et minister ja väejuht kleidiga mehe peale lausa ehmusid (huvitav, mida Maaleht siis lõpuks kirjutab). Vikerraadio esmaspäevane päevakommentaator vaikis peamise kurja juure ehk Pärnitsa märkused traditsioonilise perekonna kohta üldse maha ja ütles, et “kõik” rääkisid kleidist. Eesti Kultuuri Koja avaliku pöördumise peale oli üks FB kommenteerija nii endast väljas, et asus otsemaid põhjendama, miks Pärnits naiseriietes oli  (mõistagi puudus pöördumisest isegi sõna “riietus”). Kõnealune motiiv Eero Epneri artiklis aga mõjus ridade vahel kui meeleheitlik anumine: palun, märgake ometi, tal oli ju kleit, arvake sellest midagi! Näe, roosat värvi, päris ilus, ühest kohast küll pisut krousikiskuv, välisministrile vist sellepärast ei meeldinud, aga mis siis… Päris nunnu, aga ikka ei aidanud see summutada proteste selle vastu, et laureaat nimetas perekonda olemuslikult vägivallapesaks, ei pannud unustama “hüppamissoovitust” ega ka eakatele surma soovimist. 

Kleit ei lämmatanud diskussiooni, vaid lämbus ise selles. Omalt poolt aitas sellele kaasa ka Sveta Grigorjeva sõnavõtt presidendi vastuvõtul koos järelkajadega. Miski, mis kunagi oli roosa, on nüüd rattajälgedest kirju ja vedeleb kusagil nurga taga porisel rajal, kuhu kandja selle ise paiskas oma veel vägevama verbaalse provokatsiooniga. Paradoks on muidugi see, et ise ma kirjutan kleidist vist lausa kordades pikemalt kui kõik teised kokku, aga eks kadunukest ole ikka kena hea sõnaga meenutada.

Olgu lisatud, et kindlasti ei lämbunud #seepoleokei . Leht Instagramis oli ja on edasi, lihtsalt täna on ehk vara öelda, kas ta sellise roppuste ja kirjaoskamatuse galerii kujul oma eesmärki ka tegelikult täidab. Kas kutsika nina … hunnikusse surumise võte on rohi ahistamise vastu? Elame-näeme. Küllap tunnustas riik eelkõige ilusat kavatsust.

Kui keegi üldse millestki šoki sai, siis Pärnitsa naiseriiete mahavaikimisest, mitte nendes ilmumisest. Milleks garderoobidraama? Harilik Pärnits ju! Hea, kui keegi vähemalt võpataski. Sama hästi, ilma et ükski silm oleks pilkunud, võinuks ta sündmuskohale langeda taevast püstloodis, propeller peas. Nagu “Pesakonna” siilil ühes nelja aasta taguses koomiksis, mis huvitaval kombel iseloomustab kogu “provokatsiooni” õige tabavalt. 

  • Siil (propeller peas): “Arvake ära, kes ma olen?”
  • Hunt: “Harilik situk.”
  • Jänes: “Jah.”
  • Siil: “No kuidas harilik? Propeller on ju peas!”
  • Hunt (jänesele): “Siilil on õigus.”
  • Jänes: “Jah.”

Leave a comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga