PEEGELDAJA
Olen uhke, et mul pole häbi öelda
Olen uhke, et mul pole häbi öelda

Estonia juurdeehituse jõhker paradoks–tervet parki kattes saaks nägusama lahenduse ja parema linnaruumi

Debatt Estonia juurdeehituse üle kippus kohe peale puhkemist veidi viltu veerema. On arusaadav, miks muinsuskaitsjad Rahvusooperi plaane nähes murelikuks muutusid, kuid pärast mahueskiisi avaldamist meedias (Postimehes) ilmus siin-seal välja ka valjuhäälseid “eksperte”, kes kukkusid materdama arhitekte kuubiku eest, millel pole aga (minu teada veel olematu) arhitektuurse lahendusega midagi pistmist peale mõõtmete ja paigutuse.

Loodetavasti pole liiga hilja keskenduda sellele, mida “kuubikuga” tegelikult näidata tahetakse, eriti aga võimalikele alternatiividele. Eks ole minagi üks “jutumärkides ekspert”, kellele ei tundu pakutud lahendus hea. Täpsustan. Eeldades, et meedias levitatud mahueskiis on enam-vähem täpne ja plaanidele vastav, ei meeldi mulle sugugi mõte sellest, et Estonia teatri- ja kontserdimaja Pärnu maantee poolne sein kaetakse suures osas kinni, kusjuures lõhutakse ühe (õieti kahe) igati viisaka fassaadielemendi tervik (kas ei meenu teilegi Tallinna Kaubamajaga toimunu?). Kontserdimaja ja  juurdeehituse vahele aga moodustub mõttetu kõige kõledamatele tuultele avatud nurk, mida päikesekiired täidavad kogu ulates heal juhul vaid varajastel suvehommikutundidel.

Arvan ühtaegu teadvat, millisel juhul võiks sellel juurdeehitusel ja seeläbi kogu ümbritseval alal nägu ja tegu olla. 

ESTONIA-TAGANT-UUS-YHEL-JOONELEsiteks siis, kui uusehitise Viru-poolne külg on samal joonel kontserdisaali seinaga ning mõistagi ka väljanägemiselt sellega “ansamblis”. Illustratsiooniks lisatud fotomontaažil kopeerisin kontserdimaja seina, kuid see ei tähenda, et juurdeehitus peaks tingimata samasugune koopia olema.

Teiseks siis, kui see uus hoone on vanast lahus. Uut ja vana ühendaks vaid galerii kas kusagil 2. või 3. korruse tasandil nii, et ta peidaks fassaadist võimalikult vähem – või hoopis maa all. Hoonete vahele jääks uus jalakäijate tänav, mida sisustaksid kohvikud (miks mitte uue ooperimaja kohvik) ja mitmesugused teemakohased ärid (muusikapood, meened jne). Maa-aluse (või osaliselt maa-aluse) ühendava galerii korral on see tänav tõenäoliselt kõrgemal tasapinnal kui lähiümbruse tänavad. See tundub seda tõenäolisem, et sealsamas peidab maapõu endas iidse bastioni osi, mida ei tohi lõhkuda. Mingil moel võiksid need (ka) tänavalt vaadeldavad olla. Kui see on võimalik, siis kas ei räägi seegi taolise stsenaariumi poolt?

Panoraamivaade küll kaob, kuid praeguse Estonia tagakülg jääb ikkagi nähtavaks neile, kes viibivad sellel uuel tänaval või heidavad sinna pilgu. Kellele see Stalini ajal loodud “feik” ei meeldi, sellee ta silma ei riiva. Jah, pärast sõda taastatud teatri- ja kontserdimaja Pärnu maantee poolne fassaad pole küll originaali sarnane, kuid ka mitte selline, mida peaks tingimata häbenema või peitma, liiatigi veel peitmist lausa  eesmärgiks võtma.

ESTONIA-TAGANTSein ühel joonel kontserdimaja seinaga tähendab mõistagi, et ka teatri taga oleva pargi Viru-poolne ots ehitatakse täis. Praegune mahuidee justkui taotleks mingit kompromissi ooperiteatri ruumivajaduse ning iga haljasala iga hinna eest kaitsva mõtteviisi vahel, kuid selleks, et tulemuses näha kasvõi pelgalt visuaalset kasu linnaruumile, peab üksjagu fantaasiat olema. Eespool juba mainisin päikesevaest nurka. Pargi osalisest säilimisest pole seega kuigi palju rõõmu. Tõsi, uus teatrihoonete vaheline jalakäijate tänav, mida minu pakutav plaan ette näeb, näeks päikest veelgi vähem – südasuvel ehk mõnel pärastlõunatunnil, kusagil kella 17 paiku – kuid seda saab kompenseerida tänavale loodud õdusa atmosfääriga.

Ehkki ma pole vaimustuses mõnedest linnaplaneerimise dogmadest, mis loevad “üleliigset” avarust millekski ebasündsaks (eriti väikelinnades), olen sedapuhku küll seisukohal, et kogu pargi katmine võib muuta selle killukese linnaruumist hoopis nägusamaks ja loogilisemaks, nii jõhker kui see paradoks ka ei tundu.

Siiski– kui päris täpne olla, siis on jutt peaaegu kogu pargiala katmisest uue ooperimajaga. Arvestades muu hoonestuse paigutust tundub nimelt kõige loogilisem, et Draamateatri ja uue ooperimaja vahele jääb väike kolmnurkne haljasala. Arvatavasti pole ka üks sealsetest pargiteedest lihtsalt juhuslikult diagonaalis.

Sealsamas seisab ka 1905. aasta veresauna ohvrite monument. Esmapilgul tundub, et see jääb  uutes oludes liialt eraldatuks paigast, kus tsaariarmee terroriakt aset leidis, aga tegelikult on endine Uus turg ju sealsamas kõrval ning sobivamat kohta on sellele monumendile keeruline, kui mitte lausa võimatu  leida.

ESTONIA-PEALTVAADEAinus mõistlik alternatiiv stsenaariumile “uusehitis ühel joonel kontserdimajaga ning vanast majast lahus” tundub olevat see, et kõik jääb, nagu praegu ning uus ooperimaja kerkib mujale. Minu puhtemotsionaalne eelistus on kunagi juba avalikkuse ees käinud idee, et see võiks olla mere ääres, reisisadama ja linnahalli lähedal oleval “ümaral neemel”. Ilmselgelt oleks see põnev katsumus arhitektidele. Tegemist poleks pelgalt ühe teatrimajaga, vaid maamärgiga ning  hea arhitektuurne lahendus koosmõjus kõrgkultuuri esindava sisuga ja vanalinna panoraamiga suudaks selle muuta Eestile sama heaks turundajaks, nagu Austraalias on Sidney ooperiteater. See, et hoone maksumus koos Logi tänav 8 ja 10 kinnistul oleva ehitusõiguse omandamisega (kellelt?) oleks ca 300-350 miljonit eurot (vrd ERM – ca 75 miljonit), tekitab mõistagi küsimusi, mis aga lähevad selle artikli teemast kõrvale. Riigikogu kultuurikomisjoni suunis juurdeehituse variandiga edasitöötamiseks on selles valguses mõistetav.

Seda, kas siin artiklis välja käidud linnaruumimõtted ja Rahvusooperi vajadused on ühitatavad, teab siiski vaid Rahvusooperi rahvas ise ning eks ka muinsuskaitsjad. Sestap oleks igati loomulik, kui sealtpooltki sõna sekka öeldaks. Ruutmeetreid jääks ehitise alla 3200 kandis ehk hinnanguliselt umbes sama palju, nagu Rahvusooper poolt väljakäidud lahenduses, mille ruumiprogramm vanasse majja osaliselt “sisse sõidab”.

Otsustades Riigikogu kultuurikomisjonis peetud ettekande järgi valitseb Rahvusooperis veendumus, et stsenaariumiga “juurdeehitus vana maja küljes” on võimalik säästa vähemalt maa-aluseid bastionimüüre. Miks peaks see siis olema võimatu juhul, kui kaht maja lahutab kümmekond meetrit?

Leave a comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga