Minu vanaonu Eduard Ferdinand Pihlak oli arst ning lisaks sellele tervishoiujuht. Vabas Eestis oli ta Harju maakonnaarst, mõnda aega maavalitsuse tervishoiuosakonna juhataja ning ta pidas ka erapraksist. Saksa ajal aga sai temast sisuliselt kogu Eesti tervishoiujuht. Aastail 1942-1944 oli ta Eesti Omavalitsuse Sisedirektooriumi Tervishoiu Valitsuse juhataja. 1944. aasta septembris evakueerus ta koos oma naise Meta-Katharinega Saksamaale, nagu tegid kui mitte kõik, siis enamus saksaaegsetest juhtivatest ametnikest.
Meie varasemate teadmiste kohaselt olevat Eduard surnud praktiliselt kohe, kui oli Saksamaale jõudnud – septembris 1944. See olevat juhtunud ühe pommitamise ajal, kuid elu viinud temalt mitte lennukipomm, vaid pommitamise ajal saadud südamerabandus. Meta aga võtnud 1945. aasta kevadel mürki, kui selgus, et ta oli jäänud Nõukogde Liidu okupatsioonitsooni. Nad olevat elanud Rügeni saarel.
Nüüd olen saanud uuemat informatsiooni (ja saan ehk täiendustki sellele), mis on tegelikult pikka aega olemas ja leitav olnud, kuid seisnud kasutamata. Pole ehk osatud otsida ka. Ning see uus teave on juba ümber lükanud enam-vähem kõik, mida seni teadsime või mäletasime. Kinnitust leidis seni teada olnust üksnes tädi Meta enesetapp ja selle sooritamise viis. Lisaks selgus nii Eduardi kui ka Meta surma täpne kuupäev ja koht, kuid see polnud siiski Rügen.
Kuna Saksa Punase Risti vahendusel võib veel üht-teist täpsustavat tulla, ei lasku ma praegu oma otsingute üksikasjadesse. Alljärgnev on aga Eduardi ja Meta saatuse ülevaade uute teadmiste valguses, osalt sünteesitult senisega, osalt tuletatud loogiliselt. Raske öelda, miks sigines Rügeni saar meie teadmistesse – tuli välja, et seal ei elanud nad päevagi, kuigi võisid küll saare läbida teel Güstrowisse. Millele võis toetuda suuline pärimus Eduardi infarkti ja selle saamise asjaolude kohta, ei oska öelda. Eduard suri 12. aprilli 1945 Rostocki haiglas. Rostocki tol kevadel ei pommitatud, kuid on teada, et USA õhujõud sooritasid laupäeval, 7. aprillil 1945 õhurünnaku Priemerburgile, Güstrowi idaservas asuvale linnaosale ning see jäigi kogu sõja ainsaks õhurünnakuks Güstrowile. Hävitati täielikult sealne armee varustusbüroo – Heereszeugamt V. See toimus ca 5 km kaugusel Pihlakute arvatavast elukohast. Kuna vahepeal oli “õhus” võimalus, et Eduardi surma otseseks põhjustajaks oli mitte vähk, vaid kopsuturse, siis tundus seos pommitamisega isegi tõepärane (ehmatus – infark – infarktitüsistus – surm), kuid kinnitust see ei leidnud.
Seevastu laekus 20. juulil uut informatsiooni Eduardi ja Meta Saksamaal viibimise alguse ning Eduardi tegevuse kohta.
Niisiis – Eduardi ja Meta lugu oma praeguses hetkeseisus.
Dr. Eduard Ferdinand Pihlak ja tema naine Meta Katharine Pihlak põgenesid Nõukogude vägede eest 1944. aasta septembris laeval “Wartheland” Gotenhafeni (Poola linn Gdynia) kaudu Saksamaale. Gotenhafenis elasid nad majas (pildil paremal kollaste seintega), mille aadress oli tol Saksa okupatsiooni ajal Helablick 15 (tänava nimi on praegu ja oli ka enne sõda Przebendowskite tänav – pl.k.ulica Przebendowskich). Seal jätkus ka Eduardi töö arstina. Pärast Saksamaale põgenemist sai ta arstipraksiseks “külalislitsentsi”.
Jaanuaris 1945 siirdusid Eduard ja Meta Güstrowisse – umbes 26 tuhande elanikuga linna Rostockist 31 kilomeetrit lõunas. Nad elasid alamsaksakeelse nimega tänava Jehann-Marieken-Straat majas number 36. Maja on endiselt alles, tänava nimi on tänapäeval Seidelstraße. Nimi muudeti juba samal, 1945. aastal.
Eduard Pihlakust sai Güstrowi Maakonna Riikliku Tervishoiuameti kiirabikohustusega abiarst. Kuid kevadel 1945 tõmbas kõigele kriipsu peale terviseprobleem hingamisteedes. Güstrowis teda enam aidata ei suudetud. Teada on, et ta oli halglaravil alates 28. märtsist kuni 12. aprillini, mil ta suri hommikul kell 6:15 Rostocki Dierkowi eeslinnas, Rostocki Ülikooli haigla erakorralise meditsiini kliinikus. Surmatunnistusel seisab Bronchial Ca. Linnaarhiivi spetsialistid on kindlad, et see tähendab vähki – bronhikartsinoomi.
Mehe surmapäevast kuni 16. aprillini oli haiglas ka tema naine Meta, kuid pole võimatu, et mitte ravil, vaid tal lihtsalt lubati seal olla, kuni mehe surma põhjused kindlaks tehakse. Poolteist kuud hiljem, 25. mail 1945 kell 1 öösel aga sooritas ta enesetapu – võttis mürki. Selleks ajaks oli lõplikult selge, et ta oli jäänud Nõukogude okupatsioonitsooni, mis võis eestlasele tähendada priiküüti okupeeritud kodumaale tagasi, kui mitte otse vangilaagrisse.
Teadmata algallikast pärineva legendi järgi oli ekstsentrikust Meta teinud maisest elust lahkumisest omamoodi piduliku sündmuse – pannud selga riided, mida ta oli alati soovinud kindlasti kanda just hetkel, kui ta surnult leitakse, ning süüdanud küünla.
Eduard ja Meta Pihlak maeti teadaolevalt Güstrow’i kalmistule, kuid matmispaik ei pruugi olla säilinud.
Kas oli võimalik, et teatud tingimustel võinuks Meta siiski enesetapust loobuda? Kas Nõukogude okupatsioonitsooni jäämise faktist piisas selle otsuse langetamiseks?
Võime vaid oletada, et nii lihtne see otsus tõesti ei olnud. Selleks annavad põhjust mõned täiendavad asjaolud. Kuid ülemäära palju me ka ei tea. Nii pole meil praegu muud võimalust kui lasta fantaasial lennata (NB! grammofon on kirjanduslik liialdus, seda legend ei sisaldanud!):
Pärast Nõukogude vägede sisenemist 2. mail oli Güstrowis puhkenud enesetapumaania. Inimesed võtsid endilt elu küll üksi, küll kollektiivselt, abivahendiks mürk, poomisnöör, tulirelv või veekogu. Ajalooallikad kõnelevad mürgikapslite organiseeritud jagamisest. Nagu oleks veel vähe olnud okupatsioonivägede kohalolekuga seotud õnnetustest ja vägivallaaktidest.
Meta Pihlak selle hullusega kaasa ei läinud. “Valge varese” rolli jäämist kartis ta üksnes seltskondlikel koosviibimistel.
Esmapilgul võis tunduda, et üks mürgikapsel jääbki oma aega ootama. Ometi lahkus Metagi pärast kolmenädalast järelemõtlemist lõpuks omal tahtel elavate kirjast. Ja tal oli selleks täiesti oma põhjus.
Güstrow oli jäänud nõukogude okupatsioonitsooni. See võis eestlasele ühel hetkel tähendada kui mitte otseteed vangilaagrisse, siis vähemalt esialgu tagasiküüditamist okupeeritud kodumaale, sama režiimi meelevalda, mille eest alles äsja, eelmise aasta sügisel põgeneti. Meta polnud ühelgi tingimusel nõus isegi võimalusega, et temast saab punaväelaste vang.
Kuid kas see oli ainus põhjus ning mürk ainuvõimalik lahendus? Kuuldavasti oli siiski veel olemas mingisugune šanss liikuda üle tsoonipiiri lääneliitlaste poolele.
Kes teab, mis oleks olnud siis, kui Eduard oleks haigusest eluga pääsenud. Koos temaga olnuks suurem kindlustunne, et midagi viltu ei lähe. Kuid nüüd…
Tõsi küll – oli ka hea sõber Bruno. See, kelle juures Pihlakud elamispinna said. Paraku ei olnud Bruno nõus seiklema ega oma kodukohast lahkuma.
Meta ei heitnud Brunole seda ette ja pidas teda oma sõbraks edasi. Kuid ta tundis end ka koormana Bruno kaelas. Ja ta oli jäänud täiesti üksi. Nii ei näinud ta edasisel enam mingit mõtet.
Tal olid kaasas riided, mida ta soovis kindlasti kanda hetkel, kui ta surnult leitakse.
Tal oli ka grammofon. Ei, mitte see, mis oli Eduardi juttudes olnud kunagi tema võistleja. Eduard, va muhedik, armastas nimelt rääkida, et kui ta pärast akadeemiat Taškenti suunati, oli ta teekaaslase valikul tõsise dilemma ees: võtta naine või osta grammofon? Lõpuks otsustanud igaks juhuks mõlema kasuks.
Nüüd oli Metal elektri jõul mängimiseks valmis moodsa aja plaadimängija.
Tal oli ka küünal, mis oli valmis süütamiseks. Ning kell, mis tiksus 25. mai esimest tundi ja oli kohe-kohe valmis üks saama. Majaperemees, kes niikuinii tuli kohe vaatama, miks grammofon järsku mängima pandi. Kapsel …
Ainuke asi, mida Bruno sai veel tema heaks teha, oli teatada ametivõimudele Meta surmast ja selle põhjusest, korraldada matused … Ning muu enda teada jätta. Selleks, et see kunagi hiljem kas oma mälestustes talletada või sootuks hauda kaasa viia.
Olgu siinkohal üle korratud, et tegu on väljamõeldud looga, milles teadaolevad faktid mängivad tugivõrgustiku tagasihoidlikku rolli.
Näiteks Bruno ei ole väljamõeldud. Bruno Pasch oligi Pihlakute majutaja ja tema teatas ka Meta surmast ametivõimudele.
Soovigem ka edu Saksa teadlaste uurimisprojektile, mis kutsuti ellu 2020. aastal Saksamaa Kaasaegse Ajaloo Instituudis (Institut für Zeitgeschichte). Tulemuseks peab saama biograafiline teos, mis käsitleb Mecklenburgi arste 1929-1945. Nagu ütles mulle Christian Simon Güstrowi Linnaarhiivist, on selle projekti raames võetud aeg-ajalt ka nendega ühendust. Nimelt on Eduard Pihlak üks neist arstidest, kelle biograafilised andmed töösse sisse lähevad. Instituudist on seoses sellega küsitud teavet Meta Pihlaku kohta.
Pihlakud Valtus suvitamas, peaks olema 1933. Seisavad (vasakult) – Viktor, Artur ja Eduard, istuvad: vanaisa ja pojapoeg ehk Toomas ja Arno (Arturi poeg), Klaara (Arturi naine), kel süles tütar Silvia ning Meta (Eduardi abikaasa)