PEEGELDAJA
Olen uhke, et mul pole häbi öelda
Olen uhke, et mul pole häbi öelda

Kauge kodukäija

Mõtted üle piiri, võõra maja sees.
Uhke daam seal viibib… Mu vaimusilma ees

vahel öösiti ehk tuleb ta kell üks sinna koju tagasi.
Pidulikult – nagu siis, kui läks aastakümneid tagasi.

Kauge kodukäija võõral kodumaal.
Teada vaid legend, millest rahu ma ei saa.

Vaevalt keegi aimas seal, miks leiti ta just nii kui leiti.
Mina tean –ta minnes tahtis kanda just neid kingi, seda kleiti.

Teada mul ka lugu, mis sellest daamist sai.
Aastal nelikümmend viis, kui väljas oli mai, 

öös süüdatud sai küünal ja sisse võetud mürk.
Mees ootas juba ees, vaid sinna vaba oli tee. Aja märk.

Teel vabadusse kõrgus keelumärk!

Vaikses saksa linnas daam Maarjamaalt.
Vangipõlv jäi ära surnukslöödud sünnimaal.

Tahaks näha sind ja kuulda, sest kilde on, kuid puudub mosaiik
tollest ajast, mil su viimses kodulinnas otsa sai Kolmas Riik.

Tahaks teada enamgi. Teada tahan tõtt
sellest, mis su mehe viis. Mis oli tema lõpp?

Olla tahaksin teil külas justkui ajarännakuturist.
Jääb loota vaid, et leidub puhkepaik, kus teie nimed on ja rist.

Leave a comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga