Viljandimaa telliskivitöösturi perest pärit arst ja avaliku elu tegelane Eduard-Ferdinand Pihlak, teenekas Eesti sõjameditsiini edendaja Vabadussõja ajal, kes oli juhtinud Eesti ajal tervishoiukorraldust Harjumaal ning Saksa okupatsiooni ajal terves Eestis, põgenes 1944. aasta septembris koos naise Meta-Katharine Pihlakuga Saksamaale, kus ta peagi suri. Tema naine jäi sõja lõppedes Nõukogude tsooni ja võttis endalt elu.
Alles hiljaaegu oli see sisuliselt kõik, mida me siin Eestis teadsime nende käekäigust Saksamaal.
Arvasime teadvat veidi rohkem, kuid see ülejäänu osutus paljuski kes teab kust pärit folklooriks. Rügeni saarel ei elanud Pihlakud tegelikult päevagi. Ka mitte selle läheduses – Gotenhafen (Gdynia) ja Güstrow (Rostocki lähistel) jäävad piisavalt eemale. Rügenit nende Saksamaale saabumise aegu ei pommitatud (tõsi, 6. oktoobril 1944 külvas Briti lennuvägi pomme vanasse hansalinna Stralsundi teisel pool väina). Eduard aga ei surnud ei septembris ega ka oktoobris 1944, vaid veidi üle poole aasta hiljem. Kui ühe sõjalise objekti pommitamine siin mingit rolli mängiski, siis pole sellele praegu veenvat kinnitust. Isegi kui ta sai (pommitamise ajal) infarkti, polnud see ometi surma otsene põhjus.
Teadmatuse õndsuse ja legendi ilu rikkus ära inimlik nõrkus nimega uudishimu. Õhurünnakute kronoloogia on olemas, saaks selle abil kasvõi umbkaudsegi surma kuupäeva tuletada! Aga süües kasvab isu. Nüüd on kiusatusele järeleandmise esimesed tulemused käes ja kui välja arvata lüngad, mida siin-seal täidavad “tõenäoliselt”- tüüpi spekulatsioonid, on biograafilise artikli tarbeks juba piisavalt teavet.
Eduardi ja Meta lugu – nii, nagu me seda nüüd teame
Eduard-Ferdinand Pihlak
29.09.1888 Sammuli, Viljandimaa – 12.04.1945 Rostock, Saksamaa
Meta-Katharine Pihlak
08.08.1893 Viljandi – 25.05.1945 Güstrow, Saksamaa
Abielu sõlmisid nad 31. augustil 1913 Tartus Peetri koguduses.
Eduard ja Meta Pihlak põgenesid 1944. aastal Nõukogude režiimi eest Tallinnast Gotenhafenisse (Poola linn Gdynia). Laev oli tõenäoliselt “Wartheland”, mille pardal olid teiste hulgas Eesti Omavalitsuse võtmeisikud ja ametnikud. See laev lahkus 20. septembril ning jõudis sihtpunkti järgmisel päeval.
Gotenhafenis said nad elukoha väiksesse kortermajja tänases Orłowo asumis Przebendowskite tänaval (ulica Przebendowskich), mis Saksa okupatsiooni ajal kandis nime Helablick. Foto järgi otsustades peaks maja olema säilinud oma algupärasel kujul – välisilme viitab 1930-ndatele. Eduard jätkas seal oma arstipraksist kuni 1944. aasta lõpuni.
Kollaste seintega maja on Helablick 15. Foto Google maps
Põgenikuna sai dr. Pihlak arstina tegutsemiseks Saksa Riigilt “külalislitsentsi”. Meta Pihlakut teadsid Saksa ametivõimud kui õpetajat, kuid pole andmeid, et tal oleks Saksamaal mõni töökoht olnud.
Jaanuaris 1945 asus Eduard Pihlak tööle kiirabikohustusega abiarstina Güstrowi Maakonna Riikliku Tervishoiuameti teenistuses. Pihlakute uueks kodulinnaks sai Güstrow – toona umbes 26 tuhande elanikuga linn, mis on linnulennul 32 ja maanteid mööda 40 kilomeetrit Rostockist lõunas.
Peavarju said nad elamupiirkonnas, mida kutsuti “Hüpoteegimäeks” (Hypothekenberg). Neid majutas kohalik asjaajaja Bruno Pasch oma ühepereelamus. See 1930-ndate aastate teises pooles ehitatud tüüpmaja on siiani alles, kuid fotot kahjuks pole (Saksamaal on keelatud ka Google’i tänavavaated). Pihlakute Güstrowi kodutänav kandis alamsaksakeelset nime Jehann-Marieken-Straat. Praeguse nime – Seidelstraße – sai see üsna pea pärast sõda, juba 1945. aastal.
Jehann-Marieken-Straat 36, kahjuks vaid pealtvaates
Uut elu polnud paraku antud kauaks. 28. märtsil sai Eduardist endast oma kolleegide patsient ning probleemid hingamisteedega võtsid temalt ka elu. Eduard Pihlak suri 56-aastasena 12. aprillil 1945 kell 6.15 Rostocki Ülikooli haiglas (Dierkowi kliinikus). 16. aprillil välja antud surmatunnistus ütleb põhjuseks “Bronchial-Ca.”. Rostocki Linnaarhiivi andmetel oli tegemist vähkkasvaja – bronhikartsinoomiga.
Sõjavanker veeres omasoodu edasi ja Kolmas Reich tõmbus tagasi. Nõukogude sõjavägi sisenes Güstrowisse 2. mail vastupanu kohtamata.
Güstrow oli sõja üle elanud peaaegu puutumata. Ainsaks pommitamiseks jäi USA õhujõudude sihitud rünnak, mis pühkis maa pealt ühe sõjaväe varustuskeskuse Güstrowi idapoolses eeslinnas Priemerburgis. See toimus 7. aprillil 1945 algusega kella 13:40 paiku. Siiski ei langenud pommid ainult sõjalistele objektidele – näiteks hävis Priemerburgi raudteejaam. Hukkunuid oli ajaloolaste hinnangul umbes 80.
Paar suurtükimürsku, mille punaväelased vahetult enne linna sisenemist huupi tulistasid, ei olevat märkimisväärseid kahjusid tekitanud. Seevastu kaasnesid Nõukogude vägede kohalolekuga üldteada probleemid – vägivallaaktidest surmaga lõppenud intsidentideni, nagu sõjaväemasinate otsasõidud inimestele või lõhkekehade plahvatused.
Kuid nagu oleks sellest veel vähe olnud, puhkes linnas enesetapumaania, millel oli kohati organiseerituse tunnuseid. Sellest annab ülevaate uurimistöö, mis on saadaval linna kodulehel. Uuringu lisamaterjalide hulgas on loetelu 1945. aastal alates 2. maist Güstrowis registreeritud vabasurmadest (kokku 375 ehk umbes 1,4% elanikkonnast), lisaks teistest ebaloomulikest surmadest (141), sealhulgas okupatsioonivägede kohalviibimisega seotud inimohvritega intsidentidest (79).
Vabasurmade loetelus on ka Meta Pihlak. Surmatunnistus ütleb, et ta lahkus elust 25. mail 1945 kell 1.00. Põhjuseks on lakooniliselt kirjas: “Vergiftung”. Mürgitus.
Filmilik väljumine väljapääsmatusest
Teadmata algallikast pärinev legend väidab, et Meta Pihlak tegi oma hüvastijätust maise eluga omamoodi piduliku sündmuse. Kõlab tõepäraselt. Nii palju kui teda mäletab minu ema Silvia Nurmoja (Eduardi venna Artur Pihlaku tütar), oli Meta ekstsentriliste kalduvustega, mis väljendus muuhulgas selles, et tal olid teatud riided, mida ta tahtis kindlasti kanda hetkel, kui ta surnult leitakse. Need olevat Metal õnnestunud Saksamaale kaasa võtta.
Tol maikuu ööl olevatki ta just needsamad riided selga pannud, süüdanud küünla ja seejärel võtnud mürki.
Güstrowi vabasurmajuhtumite loetelu kommentaarides jäetakse küll õige pisut ruumi võimalusele, et tegemist võis olla hoopis õnnetusega. Ometi ei näe ma põhjust kahelda vabasurmas. Kuid omal põhjusel, mitte mingil juhul osana massipsühhoosist.
Asjaolusid, mis näevad välja usutavate motiividena, oli vähemalt kaks – Güstrow oli jäänud Nõukogude okupatsioonitsooni ning tema oli jäänud üksi, tundma end pealegi veel koormana võõra pererahva turjal.
Eestlasena ähvardas Metat kahtlemata reaalne oht, et ta saadetakse tagasi sama režiimi meelevalda, mille eest ta oli vaid kaheksa kuud varem põgenenud. Tee viinuks ta okupeeritud kodumaale või otsejoones vangilaagrisse – mis vahet seal enam. Tsiviilelanikel oli keelatud oma kodukohast ja selle lähiümbrusest lahkuda ilma okupatsioonivõimude loata, kuid tsoonide piirid olid sel ajal lahti. Kahtlustan aga, et isegi kui Meta Pihlakul oli mingi reaalne võimalus ilma probleemideta lääneliitlaste poolele minna, ei näinud ta üksi jäänuna edasisel enam mingit mõtet. Olgu öeldud, et lapsi Eduardil ja Metal ei olnud.
Valged laigud ja teemavälised boonusleiud
Muidugi tahaks teada enamat. Milline oli Pihlakute elujärg Gotenhafenis ja Güstrowis? Mida kujutas endast täpsemalt töö “kiirabikohustusega abiarstina”? Kui suurt palka Eduard arstina sai ja mida see võimaldas? Kas neil olid põgenikena mingid sotsiaalsed garantiid ja millised? Kas nende majutamine toimus kuidagi käsukorras või oli nii neil kui ka elamispindade omanikel võimalus ka vabadeks valikuteks? Millised olid üldised olud neis linnades, kuhu Pihlakud sattusid? Kuidas nad Gotenhafenist Güstrowisse kolisid – kas jälle meritsi või siiski maismaad mööda, kas evakueerimisoperatsiooni Hannibal raames või juba varem? Kas ja kuidas sekkus lisaks sõjale nende igapäevaellu “rahvussotsialistlik ülesehitustöö”?
Kui nii põhjaliku olustikukirjelduse loomine just päris võimatu missioon ei ole, siis läheb selleks tarvis tublisti rohkem aega, tööd ja kannatlikkust. Toetudes lähedaste mälestusele võime seevastu kindlad olla, et vähemalt lõimumine kulges Eduardil ja Metal valutult. Meta olevatki end pigem sakslaste kui eestlaste hingesugulasena tundnud. Kodus olevat mõlemad armastanud omavahel saksa keeles suhelda. Rostockis välja antud Eduard Pihlaku surmatunnistusel aga on saksa keel koguni tema emakeeleks märgitud.
Viimati mainitule lisaks andis andmeotsing “boonusena” teisigi huvitavaid leide, olgu selleks siis alamsaksakeelsete tänavanimede kasutamine veel 20. sajandil (lisaks Pihlakute kodutänavale näiteks Kieknahvör ja rida teisi) või siis linna aadressiraamat (1939), mis tänapäeva arusaamade järgi räigelt inimeste privaatsust rikkus. Kuid just tänu sellele “rikkumisele” lisandus mosaiiki oluline puuduv kild – aadressi järgi otsides sain kinnitust oletusele, et see, kes Meta surmast teatas, oligi Pihlakute majutaja ning takkapihta selgus tema ametki.
Ja veel üks huvitav fakt – olgu see puhas juhus või kõnelgu sakslaste huumorimeelest, kuid Priemerburgis hävitatud sõjaväeobjekti asemele rajati Saksa DV ajal suhkruvabrik.
Kinnitust sain sellelegi, et ka päris ametlikes dokumentides olevasse teabesse tuleb suhtuda ettevaatlikult, iseäranis siis, kui need on loodud nii keerulistel aegadel.
Otsimisteenistuste loomingulisus ja väliseestlaste teadlikkus
Kui Eduard Pihlaku surmatunnistusel oli tema sünniaastaks algselt kirjutatud 1899 (õige on 1888), siis see on ilmselt käsikirjalisest tekstist ümbertrükkimise viga, mis on millalgi pärast 1947. aastat ka parandatud. Arolseni arhiivides tuhnides aga selgus, et lääneliitlaste otsimisteenus, mis aitas välja selgitada ümberasustatud inimeste asukohti ja saatust, võis oma töös aeg-ajalt ilmutada suisa “loomingulisust”. Oldenburgi DP-laagris viibinud eestlanna Jenny Mägi esitas 1946. aastal päringu Eduard ja Meta Pihlaku ning Grete Toomiku kohta. Vastused laekusid novembris 1947. Pihlakuid puudutavas vastuses väideti, nagu oleks 12. aprillil 1945 Rostockis surnud hoopis Meta Pihlak, põhjuseks “bronhikatarr”. Eduardi kohta polnud sõnagi. Nende jälgi ajas USA armee otsimisteenistus ja nagu selgus, olid nemad oma raportis Eduardi surmatunnistuselt kõik muu peale eesnime korralikult maha kirjutanud, sealhulgas surma põhjuse ning vale sünniaasta. Ühtlasi näeme, et samasse raportisse on käsitsi tehtud täiendus – lühendi “Ca.” järele kirjutatud “TARRH”.
Pidin ka tõdema, et vähemalt üht asja olid Ameerika eestlased kogu sõjajärgse aja teadnud paremini kui Eduardi ja Meta sugulased kodumaal – seda, kus ja millal nad surid. Eesti arhiivis USAs Lakewoodis peeti Eestist lahkunud isikute kartoteeki, millega tänapäeval saab tutvuda Rahvusarhiivi veebikeskkonnas Saaga. Selles kartoteegis on ka napid andmed Eduard ja Meta Pihlaku kohta (mingil arusaamatul kombel on mõlemad seal tehtud aasta nooremaks ning Meta surmapäev toodud päeva võrra varasemaks). Ei oska arvata, miks see inimene, kes oli Geni portaali lisanud lingi Eduard Pihlaku kaardile, polnud sealsamas ega ka mujal osutanud, et kaardil on Eduardi kohta teistsugused andmed kui Genis ja Vikipeedias, kuid nüüd juhtis just see kaart mu õigele teele Pihlakute Saksamaa-jälgi otsides.
Lõpuks ka üks omamoodi paradoksaalne näide surmatunnistuste kasulikkusest – nüüd on Geni portaalis Meta Pihlaku andmete juures ka tema sünnikuupäev, lisaks veel mõlema pulmapäev.
Kadunud hauaplats, Rügen ja teised mõistatused
Seniste leidudega võiks ju rahulduda, kui poleks asju, mis rahu ei taha anda – õhku jäänud vastuseta küsimusi ja tõepäraste seletuste järele janunevaid asjaolusid.
Eduardi ja Meta matmispaik. Kuhu nad maeti, kas hauad on alles ja mis seisus? See on hetkel esmatähtis. Ma ei tea, mis ajast pärineb Eduard Pihlaku kaart Lakewoodi kartoteegis, kuid seal on kirjas, et ta on “maetud Güstrowi kalmistule abikaasa Meta juure”. Kust see info üldse pärines? Kohapealsed ametkonnad ei suutnud nüüd, 2021. aastal leida ühtki niidiotsa, mis aitaks kasvõi hauaplatsi (kunagist) asukohta leida. Ma usun, et peale minu oleksid kõik teisedki sugulased südamest tänulikud sellele, kes nende matmispaiga suudab kindlaks teha.
Teabe teekond eestlasteni ENSV-s ja USAs. Praegu tundub, et need kaks olid erinevad ega seganud teineteist. Ühisosaks oli küll Gotenhafeni “kaotsiminek”. Ameerika eestlased said õiged andmed (mõne pisiveaga) selle kohta, millal ja kus kummagi elutee lõppes. Kodueestlastele osaks saanud teave nende elupaigast ja Eduardi surmast oli totaalselt eksitav, kuid Meta Pihlaku vabasurmast ja selle motiividest ning isegi legend selle üksikasjadest üsna adekvaatne. Millega seda seletada? Kuidas jõudis teave okupeeritud kodumaale ning vabasse maailma? Kellelt ja kelle kaudu? Mismoodi selline info üldse tollal ning ka hiljem, juba Saksa DV ajal liikus, oleks igal juhul huvitav ja hariv teada saada.
Rügen. Kuidas ikkagi juhtus, et see saar juurdus kodumaisesse teadvusse kui Pihlakute elukoht? Vaevalt, et lihtsalt niisama. Kõige tõenäolisem on see, et nad liikusid Gotenhafenilt Güstrowisse just Rügeni kaudu ja see oli viimane adekvaatne info nende teekonna kohta. Teada on, et sinna suundus Gotenhafenist vähemalt üks põgenikelaev.
Teine, vähem tõenäoline, aga ka omamoodi loogilisena tunduv seletus väärib aga talletamist seetõttu, et kõlab anekdootlikult. Igaüks võib kujutleda “telefonimängu”, kus õiged kohanimed jäävad tähelepanuta või ununevad (kui neist üldse juttu on), üht sõna aga kuuldakse valesti ja peetakse kohanimeks.
Eeldame, et Meta jättis endast hüvastijätukirja, milles on lause “Ich will nicht auf Ihrem Rücken oder in der sowjetischen Besatzungszone leben” (“Ma ei taha elada teil seljas [turjal, olla koormaks – J.N] ega ka Nõukogude okupatsioonitsoonis.”). Kujutleme nüüd suulist suhtlust (telefoni teel?), kus üks tsiteerib seda teisele. See teine on eestlane, kes on geograafias kindlasti tugevam kui saksa keeles. Tema saab aru nii: “Ma ei taha elada teil Rügenil…” ning sellest saab ainus õlekõrs, mis viitab Pihlakute võimalikule elukohale Saksamaal. Kui selline suhtlus ka toimus, siis ei tea me ometigi, millal – ja kes olid osapooled.
Bruno Pasch. Kas ehk tema oli ühenduses mõne eestlasega? Kas juba 1945-ndal või hiljem? Majaomanikuna võis ta olla tunnistajaks hetkele, mil Eduard läks oma kolleegide hoole alla. Veelgi tõenäolisem tundub, et ta oli üksikasjadeni teadlik Meta vabasurma asjaoludest (tema ju teavitas sellest ka ametivõime). Võib arvata, et kuidas iganes, kuid omalt poolt kandis selle eest hoolt ka Meta ise. Kõnekas on see, kui täpselt on fikseeritud mineku kellaaeg surmatunnistusel.
Kuid kas Bruno Pasch rääkis oma üürilistest ja tollasest olustikust midagi ka oma lähedastele (või pidas päevikutki) ning mõni inimene, kes seda kõike edasi saaks anda, on veel elus? Kas on võimalik, et tollane ametnik Bruno Pasch oli seesama inimene, kes hiljem, Saksa DV-s tõlkis ilukirjandust, peamiselt vene autorite teoseid? Ja / või see, kelle sõjaväepass ütleb, et ta oli sündinud 12. veebruaril 1911 Köpenickis ning saanud 9. augustil 1941 Eestis (ilmselt Avinurme all) nii rängalt õlast haavata, et ta tunnistati sõjaväekõlbmatuks ning vabastati järgmisel aastal teenistusest?
“Bronchial-Ca.” ning jutt infarktist pommisajus. Terve mõistus ütleb, et Rostocki Linnaarhiivis on tõenäoliselt kõik faktid ilusti üle kontrollitud ja nad teavad täpselt, toetudes spetsialistide seisukohale, et lühend “Ca.” tähendab Eduard Pihlaku surmatunnistusel just “kartsinoomi”. Ometi ei jäta mind maha kahtlus, et juttudel infarktist ja selle seotusest pommitamisega oli ikkagi mingisugune alus, kasvõi väärkujutelm päriselt aset leidnud asjade seostest. Uute teadmiste valguses tundub aga realistlik mitte niivõrd “infarkt pommitamise ajal”, kuivõrd “pommitamine haiglaravil viibimise ajal”. See eeldab aga võimalust viia kasvõi meelevaldselt kokku Eduardi tervisliku seisundi järsk halvenemine haiglas (kui midagi seesugust aset leidis) ning Priemerburgi pommitamine. Niisugust võimalust praegu ei ole, sest me ei tea kõiki vajalikke üksikasju.
Info haiglaravi aja kohta pärineb Arolseni arhiivis olevast nimekirjast, milles on loetletud ümberasustatud isikud, kes olid haiglaravil Nõukogude tsooni jäänud aladel. Samas pole haiglat nimetatud. Me ei tea, kas ajavahemik 28. märts – 12. aprill 1945 tähendab tervenisti Rostocki Ülikooli haiglat või viidi Eduard sinna mingil hetkel Güstrowist üle. Kui viidi üle, siis võib arvata, et seisundi halvenemise tõttu ja / või põhjusel, et Güstrowi haigla võimalused tema aitamiseks olid ammendunud. Aga sel juhul millal?
Teisalt oleks muidugi huvitav teada, kust võttis lääneliitlaste otsimisbüroo oma “catarrh’i”. Juhul, kui hoopis nende “tõlge” oli tol ajal täpne ja kontrollitud, mitte sulepeast välja imetud, siis seda usutavam tundub infarktijutt. “Katarr” kui liialt lai mõiste polevat tänapäeval enam kasutusel. Seevastu tuntakse näiteks kopsupaisu ja kopsuturset. Need võivad infarktiga kaasneda ja seada ka elu ohtu. Võib-olla peeti antud juhul “bronhikatarri” all just neid või emba-kumba neist silmas?
Infarkt või mitte, kuid hetkel pole midagi, mis kinnitaks võimalust või välistaks, et ükski pommitamine või sellest kuuldud uudis võinuks ehmatada juba haiglaravil viibivat Eduardit ning ärritus omakorda halvendada tema seisundit veelgi.
Kahtlused ja müüdid pudeneksid koost, kui näeksin Eduard Pihlaku hospitaliseerimise üksikasjalist kronoloogilist ülevaadet, kuid selleks ei paista suurt lootust olevat.
Meta Pihlak haiglas. Oli selle taga nüüd šokk mehe kaotuse tõttu ja / või vajadus oodata ära tema surma põhjuste kindlakstegemine, kasutades haigla pakutud võimalust niikaua seal olla või hoopis mõni muu põhjus, mille peale me ei tule – igatahes viibis viis päeva haiglas, nähtavasti Rostockis ka Meta Pihlak, seda alates Eduardi surmapäevast kuni 16. aprillini, mil anti välja surmatunnistus. Tõe teadasaamist loota aga pole siinkohal vist kuigi realistlik. Ja kas me nii väga tahamegi?
Seevastu on meil lootust lähitulevikus näha Eduard Pihlaku eluloo kokkuvõtet ühes Saksamaal valmivas leksikonis.
Eduard Pihlak Saksamaa ajaloolaste huviorbiidis
Heal lugejal võis tekkida õigustatud küsimus – kust olen ma võtnud faktid Eduard Pihlaku elust ja tegevusest Gotenhafenis ja Güstrowis?
Need on pärit tulevasest leksikonist, mida parajasti koostavad Saksa ajaloolased. Güstrowi Linnaarhiiviga suhtlemise käigus tuli nimelt välja, et Münchenis ja Berliinis tegutsev Saksamaa Lähiajaloo Instituut kutsus möödunud aasta ellu suure uurimisprojekti, mis käsitleb Mecklenburgis aastatel 1929-1945 tegutsenud arste ning see päädib arstide biograafilise leksikoni valmimisega. Projektirühma teadlased on tihedas kontaktis erinevate arhiividega ning mõistagi on nad esitanud päringuid ka Güstrowi Linnaarhiivile. Nüüd palus arhivaar Christian Simon omakorda projektirühmalt olemasolevat teavet Eduard Pihlaku kohta ning edastas selle mulle.
Instituut pole projekti “Ärzte in Mecklenburg 1929-1945” oma veebilehel kajastanud, kuid sellele osutatakse Güstrowi linnapea selle aasta alguse ettekandes linnavolikogule ning Parchimi kodulehel.
Teekond selle meeldiva uudiseni oli põnev, ei saa salata. Sellel teel on mind aidanud (või vähemalt püüdnud aidata) Christian Simon (Güstrowi Linnaarhiiv), dr. Karsten Schröder (Rostocki Linnaarhiiv), Saksamaa Kaaseaegse Ajaloo Instituudi töörühm (Güstrowi Linnaarhiivi vahendusel), Stefanie Reißig ja Holger Büttner (Mecklenburg-Vorpommerni Evangeelse Kiriku Güstrowi Kalmistuvalitsus), dr. Marcin Przybysz (Saksamaa Punane Rist) ning head inimesed mitmest Facebooki grupist Saksamaal ja Poolas. Eestis? Ema niikuinii, aga ka “koorivend” ja koolivend – ühel või teisel moel aitasid mul teavet otsida, leitud teavet mõista või minu enda oletuste tõepärasust taustteadmiste abil hinnata eestisakslasest helilooja Hans-Gunter Lock ning kardioloog Hasso Uuetoa.
Olgu nad kõik südamest tänatud.
Vaat milleni võib viia tagasihoidlik soov saada teada: “Millal siis õigupoolest Rügenit 1944. aasta sügisel pommitati?”. Tasus vist küsida.