Kui asusin juunis välja selgitama oma vanaonu, dr. Eduard Pihlaku ja tema naise saatust Saksamaal pärast Eestist põgenemist 1944. aastal, ei osanud ma mõistagi aimata, et võiksin ühel hetkel näha mingit paralleeli tolle ajajärgu ning praegu Afganistanis toimuva vahel. Eelkõige pean mõistagi silmas eestlastega koosttööd teinud afgaanide päästmise küsimust.
Arst ja avaliku elu tegelane Eduard Pihlak (1888-1945) oli pärit Viljandi külje alt Sammulist tellisetöösturi perekonnast. Tema vanemate viimseks puhkepaigaks on perekonnakabel Viljandi vanal kalmistul – punastest tellistest, mida toodeti neile kuulunud Valtu tellisevabrikus. Ta oli tunnustatud sõjameditsiini edendaja Vabadussõja ajal, hiljem aga Harjumaa tervishoiujuht. Saksa ajal, 1942. aastal sai temast Eesti Omavalitsuse Sisedirektooriumi Tervishoiu Valitsuse juhataja. Edasise käekäigu kohta olid andmed aga puudulikud ning teadmata põhjusel moondunud (Pihlakud olevat jõudnud Rügeni saarele, Eduard olevat surnud juba 1944. aastal pommitamise ajal saadud infarkti jne).
Mis siis tegelikult toimus? Lühikokkuvõte teadasaadust on järgmine. 1944. aasta septembris viis põgenikelaev Eduard Pihlaku ja tema naise Meta kõigepealt Gotenhafenisse (okupeeritud Poola linn Gdynia). Mõni kuu hiljem tuli sealtki evakueeruda, sedapuhku juba Saksamaale. Uues kodulinnas Güstrowis, mis asub ligi 40 km Rostockist lõunas, tegutses Eduard Pihlak alates jaanuarist 1945 kiirabikohustusega abiarstina maakonna riikliku tervishoiuameti teenistuses. Uut elu polnud paraku kauaks antud. Eduard Pihlak suri 12. aprillil 1945 Rostocki Ülikooli kiirabihaiglas. “Kopsuvähk,” ütlevad sealsed ajaloolased (surmatunnistusel seisab “Bronchial-Ca.”). 2. mail 1945 aga algas Güstrowis Nõukogude okupatsioon. See, et üksi jäänud Meta Pihlak ei näinud kujunenud olukorrast muud väljapääsu kui surmav mürgiannus, oli siinmail õigupoolest ammu teada. Nüüd aga teame ka seda, millal täpselt – 25. mai esimesel tunnil.
Matmispaik on leidmata, kuid majad, milles Pihlakud elasid, on alles nii Gdynias kui ka Güstrowis. Vastuseta küsimusi on üksjagu, kuid peamises on selgus majas ning surmadaatumid Vikipeedias ja Genis kirjas. “Boonusena” tuli aga välja, et Eduard Pihlaku eluloo lühikokkuvõte on plaanis lülitada Mecklenburgis 1929-1945 tegutsenud arstide biograafilisse leksikoni.
Kuid jäljeotsing tõi ka teisi tähelepanekuid. Muuhulgas ei saanud ma kuidagi üle ega ümber Saksa sõjalaevastiku evakueerimisoperatsioonidest. Üks neist oli mõistagi seotud Saksa võimu lahkumisega Eestist, tippnäide aga Ida-Preisimaad ja Kuramaad hõlmanud operatsioon “Hannibal” 1945. aasta talvel ja kevadel. Kas Pihlakud lahkusid Gotenhafenist just “Hannibali” raames või juba varem, seda ei ole (veel) õnnestunud kindlaks teha.
Nüüd aga andis hoopis Afganistan põhjust just eelkõige neile II maailmasõja lõpuperioodi aktsioonidele tagasi mõelda.
Kuhu ma oma jutuga tüürin, peaks olema aimatav.
Ehkki “rahvussotsialistliku ülesehitustöö” kuritegelik pool on üldteada, nagu ka Berliini tollane pehmelt öeldes üleolev suhtumine eestlaste ja teiste okupeeritud alade rahvaste omariikluse küsimusse, tuleb ometi tõdeda üht, nii ebamugav kui see mõnele ka ei tundu – sakslased andsid aastail 1944-1945 parima, et nendega rohkem või vähem koostööd teinud tsiviilisikud ei jääks punaterrori kätte, seda vähemalt Läänemere äärsetel aladel.
Aga demokraatlik Eesti aastal 2021 ja eestlastega koostöös olnud afgaanid, keda nüüd ähvardab võimu haaravate islamistide terror?
Mõtlemiskoht missugune.
Vabatahtlikud Batja etturid Iraagist, kes toitu maha loobivad ning kõikvõimalikud koolitatud passikaotajad on mõistagi hoopis teine teema.