Aasta algul suurenesid oluliselt laste- ja peretoetused. Eesti Ekspress kirjutas aga, et elatist saavate lasteni toetuste tõus täiel määral ei jõua. Isamaalasest justiitsminister Lea Danilson-Järg nõustus sellega, kuid süüdistas selles varasemaid elatise süsteemi muudatusi, mis viidi sisse eelmise valitsuse reformierakondlasest justiitsministri Maris Lauri ametiajal.
Elatise süsteemi muudatus oli siiski samm õiges suunas. Kui Reformierakonna “firmamärgi” all on üldse midagi mõistlikku tehtud, siis kindlasti see. Eriti tänuväärne on aga kahtlemata lastele tehtavate keskmiste standardkulutuste väljaarvutamine Tartu Ülikooli teadlaste poolt reformi ettevalmistamise käigus. Kordan ennast, kui ütlen, et nüüd on muuhulgas olemas hea pidepunkt diskussioonideks kodanikupalga üle. Teame, et väiksemast kodanikupalgast kui “lapsestandard” pole mõtet rääkidagi. Koroonakriisi ajal tegi rühm aktiviste valitsusele ettepaneku kehtestada kiiremas korras kodanikupalk just selles suuruses. Tookord lähtuti indekseerimise eelsest, alusuuringus välja toodud summast, mis oli 343 eurot kuus.
Perehüvitiste tõstmine kui selline oli vaieldamatult hädavajalik, ehkki viisis, kuidas seda tehti, on oma tuntud probleemid ja mõnedki neist olid juba seadusesse sisse programmeeritud. Kuid need on lahendatavad (vt ettepanekuid allpool). Hüvitised olid igatahes ajale jalgu jäänud ning juba kümme aastat tagasi tundus nende suurus lihtsalt naeruväärne.
Nii elatise kui ka perehüvitiste eesmärk peaks nende koostoimes olema lastele inimväärse toimetuleku tagamine. Iseküsimus, kas need seda eesmärki praegusel kujul täidavad.
Siin jõuame nüüd vaidluse tuumani – kui suur kaal peaks siin olema riigil ja kui suur kaal sellel vanemal, kes lastest lahus elab? Kui palju ja kas üldse peaks pere heaolu ja toimetulek sõltuma perest lahkunud lapsevanemast?
Pean tunnistama, et olen juba aastaid olnud lahutatute elatisraha “traditsiooni” vastane ega ole sellest ka saladust teinud. Tõsi, olen siiani olnud ka seda meelt, et elatise nõudmine on eeskätt laste huvides ega ole mõeldud karistusena lahutamise eest. Kuid on üks nüanss, millele ma pole varem osanud tähelepanu pöörata. See ei jäta eriti muud võimalust kui käsitleda elatisraha ikkagi repressiivsetel eesmärkidel toimiva süsteemina, mis väljendab ajast ja arust mõtteviisi, et abielulahutus on patt.
Kas on mingi eriline põhjus, miks me nõuame elatisraha ainult lastest lahus elavalt vanemalt, kuid ei nõua sugugi, et perega koos elav vanem vähemalt miinimummääras oma lastesse panustaks? Kas koos perega elaval vanemal ei olegi laste ülalpidamiskohustust? Kui on, siis miks riik ei rakenda sunnimeetmeid mittelahutatute suhtes ega tee neist vägisi võlglasi, kui neil pole sissetulekuid, millest laste heaolusse materiaalselt panustada? Kuidas siin õiglusega lood ka on?
Olen üsna veendunud, et neile küsimusele ei oska keegi head vastust pakkuda.
“Väärtustame kõiki lapsi võrdselt ja tagame kõigile väärika toimetuleku. Lapsetoetuse suurus ei peaks sõltuma lapse sündimise järjekorrast.” Mitte et EER (mille nimekirjas ma ka Riigikogusse kandideerisin) oleks ainus seda seisukohta jagav erakond, kuid see pärineb nende valimisprogrammist . Seda seisukohta järgivad ka minu ettepanekud:
1) Kaotada senine igakuiste perehüvitiste liigirikkus ning jätta vaid üks väärikat toimetulekut tagav lapsetoetus,
See peaks toimuma põhimõttel, et keskmise palgaga kolmelapseline pere sellest muudatusest midagi ei kaota. Esialgu võiks see olla ka leebem versioon, mis tähendaks veidi üle 300 euro suurust lapsetoetust. Eelistaksin siiski kohest üleminekut lapsetoetusele, mis võrdubki “lapsestandardiga” (pärast lähimat indekseerimist arvatavasti 500 eurot kuus).
Viimase stsenaariumi hind võib olla küll maksimaalselt 8% suurune täiendav solidaarsusmaks (kui just täiendavaid kokkuhoiukohti või lisaallikaid ei leita), aga eesmärk on oma hinda väärt. Pealegi tuleb see lapsetoetustena lastega peredesse tagasi, muutes kehvemal järjel perede maksukoormuse sisuliselt negatiivseks.
See oleks TTT-poliitika (tingimusteta tagatud toimetulek) juurutamise esimene etapp. Täisuniversaalse kodanikupalgani jõuame hiljem, see läbib esialgu pilootprojekti. Ilma TTT-poliitikata võime sündimusnäitajate tõusust taastetasemele vaid unistada.
Selline reform lahendab muuhulgas ka järgmise probleemi. Kui suurpere vanim laps saab täisealiseks, siis kaob ka suurpere toetus. Kolmelapselisele perele jääb 910 euro asemel 160. Ühe ja ainsa lapsetoetuse korral aga – eeldades, et see on 303,33 eurot – jääb esimese lapse täisealiseks saamisel perele alles 606,66 eurot. Ei vaja vist kommentaare.
2) kaotada elatisraha miinimummäär
Peaksime kehtestama elatisraha üksnes protsendina kogu maksustatavast brutosissetulekust. Näiteks 2% lapse kohta. Mingit perehüvitiste mahaarvamist elatisest sel juhul enam ei toimuks. Seda ei ole ju siis enam vaja. Elatise kinnipidamine käiks samamoodi nagu tulumaksu kinnipidamine. Tegu oleks samuti MTA valdkonnaga.
3) elatisraha kinnipidamine tuludest alates lapse sünnist
Mõtteaineks: võib-olla oleks kõige parem see elatisekohustus kehtestada kohe alates vanemluse tekkest, st lapse sünnist. Igale lapsele tuleks luua oma pangakonto, kuhu lapsetoetus ja elatis laekub (kuni mingi vanuseni haldavad neid niikuinii vanemad, kelle juures lapsed elavad). Siis ei too lahutus lastest lahkukolivale vanemale kaasa muud muudatust kui lapse konto haldamise õiguse kadumine.
Üks vaidlusküsimus langeb abielu lahutajate elust siis igatahes ära.