Ega ma ise sellest laulupidude traditsiooni 100. juubelile pühendatud laulupeost ise suurt midagi mäleta peale selle, et olin ühel hetkel nõlva otsas isa kukil ja isa näitas mulle segakoore.
Küll ma püüdsin sellest rahvamassist eristada neid, kes kusagil laulavad, aga üritasin võimatut.Seda ma siiski justkui märkasin, et seal päris lõpus tundus allpool olev seltskond pigem kollast värvi (tõlge: naislauljad) ja ülevalpool olijad musta värvi (meeslauljad), aga ühendav joon tekkis ainult sõna “segakoor” ja nähtud värvide vahel. Laulmine jäi sedapuhku neist seostest eemale, sest ma ju ei näinud kedagi laulmas, kuigi ometi keegi kusagil seda tegi. Uhket, sel ajal veel vaid 9 aastat vana laulukaart ei teinud ma märkamagi.
Kuid otsustades vanemate jutu järgi läks laval toimuv mulle tegelikult väga korda. Olin juba nädal aega olnud kaheaastane. Käitusin, nagu üks laulupeo kuulaja ikka – lugude järel plaksutasin, Raimund Kulli “Kodumaa” kõlades lõin mütsiga takti kaasa.
Pole kindel, kas olin jälgimas ka esimest kontserti, kuid II kontserdil, 29. juunil 1969 olin kohe väga kohal. Siis esinesid lastekoorid. Olime lavale võrdlemisi lähedal, laval toimuv oli hästi kuuldav. Ning ühel hetkel kõlas sealt tuttavaid asju, millele ma ei saanud reageerimata jätta.
Lastekoorid esitasid Artur Kapi “Kuku, kuku, käokene”. Koor alustas: “Kuku, kuku, kuku, kuku…” Minul kohemaid rõõmus nägu ees ja kus kukkusin “kaasa laulma”:
“Kuku sa, kägu, kuldalindu, häälitsele, hõbenokka!”
Kes seda teab, kuidas selle helistike klappimisega lood olid, aga eks igaüks võib kujutleda seda “fuugat”, mis meie lähiümbruses asuvale osale publikust osaks sai. Oleks tollal eksisteerinud internet ja sotsiaalmeedia, olnuks varajane kuulsus garanteeritud. Tookord aga tehti lihtsalt suuri silmi, ikka et “ise nii väike, aga vaat mis laule juba oskab”.
Muidugi, kui mõni “paparatso”, olgu siis kutseline või lihtsalt pühapäevapiltnik juhtus ligi olema ja hetke tabama, siis oleksin meeldivalt üllatunud.
Aga lugu ise, mille esimesi takte kuuldes ma lastekooridega võidu laulda otsustasin, on siin. Ja muide – sellele järgnev Mart Saare “Tihasemäng” pidi ka mulle tuttav olema. Iseküsimus, kas ma seal kaasa laulsin või pidi ema minu käega takti lööma ja siis lõpuks “vurr” tegema. Aga las olla seegi siin kuulatav koos reporter Mari Tarandi kommentaariga lõpus.
Kes aga soovib kogu seda juubelilaulupidu kuulata nii, nagu ta jõudis otseülekandes raadiokuulajani, see külastagu ERR arhiivi.