Esiteks: kahest punktist koosnev võimatu missioon, mille Urmas Reinsalu sütitavalt välja hõikas (minu ümbersõnastuses).
- iga eesti laps peab olema oodatud, Eesti peab saama lastesõbralikuks maaks
- Eestist ei tohi saada kõrgete maksude maad
Eraldi võetuna ei ole kummagi eesmärgi täitmine võimatu. Paraku ei ole ma nii isamaalikult optimistlik ning leian, et ühest neist eesmärkidest tuleb loobuda teise kasuks. Ütlen keerutamata, et minu eesmärgivalik on punkt üks. Number kaks ei ole esmatähtis.
Teiseks. Kuulsin ikka jälle vana plaati sellest, kuidas nõukaaja sümbolid iga nurga tagant vastu vahivad. Mõistan seda retoorikat, sest kes kahtleks, et režiim kuri oli! Paraku tundub mulle, et kõigil, kellel harjumus rääkida võõrvõimudest ja nende eestlastevaenulikest tegudest, takistab vaatevälja läbipaistmatu müür, mis heal juhul asub 1917. aasta kandis.
Kulla inimesed, Vene impeeriumi kuriteod ei alanud punavõimust. Venemaa punavõim üksnes jätkas sajanditepikkust traditsiooni. Eriti puudutab see ümberrahvastamist, venestamist. Piisab, kui meenutada, mida tegi keiserlik venemaa tšerkessidega.
Jah, me võime koristada ära igasugu nurgatagused bareljeefid, sotsrealistlikud laemaalingud ja tähekesed majafassaadidel. Aga selle kribu-krabuga võib tegelda pärast seda, kui Tallinnast Toompealt on kõrvaldatud Vene ülemvõimu ja venestamise kõige tähtsam sümbol, mis seisab tegelikult aukohal ning häirimatult alates 1900. aastast, risustades iidse hansalinna siluetti. Selle teisaldamine kuhugi madalamale oleks päris vastus tänase Venemaa tegevusele. See on sõnum, et Vene ülemvõim ei ole siin oodatud algusest peale. Tagasiulatuvalt.
Muide, Hirvepargist sibulkupleid ei näe. Sinna paistab kätte vaid Pikk Hermann. See tundus kuidagi sümptomaatiline.