Esiteks olen hümnipoleemikas seda meelt, et hümniks võiks olla mõni muu laul, mille on loonud Eesti helilooja. Paciuse hümn on ilus, aga import ning hümni uuendamine on samamoodi järjepidevus, sest jätkab tööd, mis sõjaeelses Eestis pooleli jäi.
Teiseks leian, et Ernesaksa “Mu isamaa on minu arm” peaks olema välistatud, ainuüksi juba sellepärast, et on kujuteldamatu kuulda seda mingil muul moel kui a cappella mitmehäälse koorilauluna. Jäägu sellele laulule laulupeo, laulva meeleavalduse, veretu vastupanu märk ning jäägu ta ka puhtaks militaarsetest pasunahelidest, mis sinna lihtsalt ei sobi.
Millega ja kuidas võiks siis praeguse hümni asendada? Kindlasti on võimalikke stsenaariume rohkem, ent mina pakun vaidlemiseks nelja, kusjuures osa neist on sihilikult “ebapopulaarsed” ning üht ei toetaks ka mina ise. Lisan juurde omapoolsed poolt- ja vastuargumendid.
Variant A – teha Putinit?
Venemaa võttis kasutusele endise NSV Liidu hümni meloodia ja asendas selle sõnad uutega. Millegipärast arvan, et mitte sellepärast, et too riik püüdis kommunismi ehitada, vaid muudel põhjustel. Viisi tuntus, suurriigi vaim jne.
Kas ei võiks meiegi kaaluda Ernesaksa “Jää kestma, Kalevite kange rahvas” hümni viisi “taaskasutamist”, mis tähendaks ühtlasi “punaste elementide” väljavahetamist Semperi tekstis või täiesti uut teksti?
Vaieldamatu pluss oleks suurepärane meloodia (kas keegi ütleb, et inetu?), mis on nähtavasti spetsiaalselt hümniks kirjutatud, paljudele tuttav ja õigesti valitud helistiku korral hästi kaasalauldav.
Miinuseks on aga “Eesti NSV märk” – tõenäoliselt näeksid paljud selles “NSV” poolt suuremana kui “Eesti” poolt ning nad ei võtaks seda omaks. Pealegi tundub, et NSVL/Vene hümni algustaktide harmoonilises järgnevuses on Ernesaksalt malli võetud (mitte vastupidi, sest Ernesaksa hümn on seitse aastat vanem kui see Aleksandrovi oma).
Vaevalt et ka Maestro ise selle hümni taaskasutamisega nõustuks. Mina tema asemel ka mitte.
Variant B – mehemeel, kui on tehtud Eestis?
“Eestimaa, mu isamaa” võiks olla hümnikandidaat, ent üksnes juhul, kui on kindel, et selle viisi autoriks märgitud F. A. Schultzi eesnimede esitähed langevad vaid juhuslikult kokku 18. sajandi Königsbergi kiriku- ja haridustegelase Franz Albert Schultzi omadega (kes ka muusikat kirjutas) ning et tegemist on siiski eestlase või vähemalt Eestis elanud heliloojaga. Õnneks ei teki küsimusi teksti autori Friedrich Kuhlbarsi päritolu osas.
Laul on nii viisi kui ka sõnade poolest positiivne, elurõõmsalt võitlev, marseljeesilik; lihtne, ent mitte liiga lihtne ega lapsik. Sobib kuulata nii a cappella koorilauluna kui ka orkestri esituses.
Kui väga tahta miinuseid otsida, siis võiks ju öelda, et tegemist oli vapside hümniga. Aga see on ENSV märgist leebem – vapsid olid ikkagi puhtalt omad “pahad poisid”. Oluliseks pidas seda vapsitausta stalinlik nõukogude võim, kes leidis, et sõnad “su kohkumatu võitlusvaim ja mehemeel” ENSV hümni algses tekstis oli viide tekstile “Eestimaa, su mehemeel pole mitte surnud veel” ja seega kummardus vapsidele ning tegi Johannes Semperist kodanliku natsionalisti. Arvan, et tänase eestlase jaoks pole seosel vapsidega küll mingit tähtsust.
Variant C – Kapp kapist välja?
Tean vähemalt kaht muusikaliselt “mehemeele” vaimus kirjutatud laulu, mille on loonud Eugen Kapp. Kummagi teksti autor on Jaan Kärner. Need on “Töö ja võitlus” ning “Oled seisnud tormikaartel”.
Viimatinimetatu võiks olla küllaltki arvestatav hümniviis. Muusikalises mõttes on sellel samad plussid nagu variandil B, lisaks on laulu eesti päritolu kindel. “Oled seisnud tormikaartel” tekst on küll punase varjundiga, ent see varjund on väga kahvatu ning pärast kosmeetilisi parandusi peaks alles jääma ilus Eestile ja vabadusele pühendatud tekst. Kui too laul oli juhuslikult ka ENSV hümni kandidaat, siis seda võiks võtta miinusena. Samamoodi võib plussiks pidada asjaolu, et sellest ei saanud ENSV hümni, ilmselt liiga “apoliitilise” teksti pärast. Pealegi mäletavad seda laulu arvatavasti väga vähesed, nii et ta mõjuks uudsena. Mina olen seda kuulnud ainult 1969. aasta üldlaulupeo helisalvestuselt lastekooride esituses, mis on mul ka vinüülplaadilt arvutisse salvestatud.
Variant D – uus laul ehk hümnivõistlus teksti- ja muusikavooruga ?
See tuleks kõne alla kui kõige “neutraalsem” ja laitmatum lahendus. Sellise stsenaariumi korral tuleks muidugi võtta õppust vaidlustest vabadussamba üle. Minu meelest oli viga teha kohe konkurss valmislahendusele.
Võimalik, et kui ma osalenuks konkursitingimuste väljatöötamisel, siis oleksin pakkunud välja mõtte teha see kaheosalisena – esiteks leida parim võimalik kujund, mis Eesti vabadust sümboliseeriks, ning seejärel teha monumendikonkurss, kus skulptorid võtnuks aluseks selle ühe kujundi.
Samamoodi tuleks teha hümnikonkursiga – esiteks korraldada tekstivoor ja valida parim tekst, seejärel aga heliloomingu voor ning valida välja parim sellele tekstile loodud viis. Teine võimalus, ehkki keerulisem ja aeganõudvam, oleks leida kõigepealt üks lausekujund, mida võiks kasutada hümni tekstis. Järgneks tekstikonkurss, kus tingimuseks oleks võitnud lausekujundi kasutamine tekstis, ning lõpuks heliloomingu konkurss.
Selleks, et avalikkus saaks töid hinnata, tuleks kõik esitatud tööd avalikustada veebilehel. Sealtkaudu hindamine peaks toimuma e-riigi vaimus – hääletamiskeskkonda pääseks ID-kaardi abil või internetipanga e-teenuste lingi kaudu. Seetõttu tuleks ka konkursil osalejatelt nõuda tööde esitamist elektroonsel kujul, kusjuures heliloojad peaksid oma teose esitama vähemalt pdf või pildiformaadis puhkpilliorkestri partituurina ning mediaplayerite poolt toetatava audio- või midifailina (mp3, wma, mid), mis selle partituuri orkestri kõlaga ette mängib.
Kindlasti tuleks mõelda ka sellele, kuidas toimuks tööde avalikustamine nendele, kellel pole internetivõimalust ning kuidas nemad saaksid enda meelest parimat teksti või viisi valida. Võib-olla peaks see rahvapoolne hümniteksti ja – viisi valimine üldse toimuma sarnaselt valimiste või rahvahääletusega, võib-olla saab ka lihtsamalt.
Kuidas selguks võidutöö? Sellele võib vastu vaielda, kuid nii teksti- kui ka heliloominguvoorus peaksid minu meelest kujutama endast kompromissi rahva ja muusikutest koosneva žürii vahel. See tähendab, et rahvapoolsest hindamisest tekkinud pingerida ja žürii pingerida on võrdse kaaluga. Iga võistlustöö kohad pingereas liidetakse kokku ning võitjaks osutub töö, mille pingereanumbrite summa on kõige väiksem. Kui selgub, et parimaid on rohkem kui üks ehk väikseima pingereanumbrite summaga laule on mitu tükki, siis oleks kõige ausam teha teine voor parimate vahel samamoodi, st. rahva ja žürii arvamusel on võrdne kaal.
Eelistagem eestimaist
Asjaolu, et hümnipoleemika käivitus ning et inimesed oma arvamust avaldavad, on hea märk – see näitab, et eestlane pole ükskõikne selle suhtes, mis teda maailmas esindab. Tõsi, osa ideid, mis on välja pakutud, kuuluvad küll ilma kahtluseta kategooriasse “tule taevas appi” (eredaim näide on saksa rahvalaulu “Õllepruulija” kolmas koht ja 15 % toetus Delfi lugejate pingereas). Loodetavasti laheneb hümniküsimus mõistlikult ja eestimaist eelistades.