Raamatus “Ruja: must ronk või valge vares” tõdeb Igor Garšnek ühes mõtteavalduses muu hulgas, et "teadaolevalt pole läbi viidud ühtegi statistilist uuringut või üldrahvalikku küsitlust teemal "Milliseid Ruja lugusid mäletad Sina?"" . Aga miks ei võiks hoopis koguda mälestusi teemal "Milline oli Sinu rujaleidmine?" ehk millised on meie endi mälestused seoses selle rokilegendiga? Kuidas nad ise ja nende muusika meie teadvustesse jõudis?
Mina otsustasin igal juhul ennetada sellekohast ametlikku üleskutset ning teha ise algust. Puhtalt mälu järgi, tarku allikaid vaatamata.
Kui tuletan meelde iseenda rujaleidmise etappe (ja mitte ainult neid, olgem ausad), siis meenutan endale eelkõige laiska konna, kes lösutab kusagil kivil, endal apaatne pilk kuhugi olematusse suunatud, ent püüab oma kleepskeelega agaralt kinni iga juhuslikult käepäraselt kauguselt mööda tuhiseva kärbse. Küllap saab lugeja isegi aru, miks ma nii arvan.
1970-ndate esimene pool: Vikerraadio, “Need ei vaata tagasi” ja “Auruvedur”
“Need ei vaata tagasi” oli esimene Ruja lugu, mida üldse mäletan. Olin siis vaid mõni aasta vana, kui kuulsin raadiost seda igihaljaks osutunud laulu. Üsna tihti, muide. Väga lihtsa, meeldejääva viisiga. “Ojakene, kes sul ütles: ära vaata tagasi. Need ei vaata tagasi,” kulus mulle kohe pähe, rohkem küll mitte. Või ma siis teadsin, et see on Ruja ja häält teeb Raul Sepper. Hiljem sain aru, et sellest loost oli lausa kaks versiooni (lühike ja pikk, nii 7-minutine). Kuulsin ka “Auruvedurit”. Mulle tegi õudselt nalja see “äu-äu-äu-äu-äu-äu-ää, nii ta sõidab, aina sõidab”.
1970-ndate teine pool ja ETV
Lähenesin teismeeale ja mingil hetkel teadvustasin endale ka Ruja nime. Visuaalselt oskasin seda seostada ainult Jaanus Nõgistoga. Ainuke nimi ja nägu, kes sealt meelde jäi. Teadsin, et kui tema mängib, siis järelikult on Ruja. Urmas Alender eksisteeris minu teadvuses kuidagi eraldi, üksnes häälena. Tema soololindistusi oli ju Vikerraadios aeg-ajalt ikka kuulda, näiteks “Võta mind lehtede varju”. Ah soo, olin vist juba tollal ka üks nendest, kes millegipärast arvas, et “Ühes väikses Eesti linnas” on Ruja lugu… Rannapit aga seostasin rohkem popmuusika ja klaveriimprovisatsioonidega, kuigi nägin teda ka rokkivas rollis – vist mingis vana-aastaõhtu saates ja nüüd tean, et see bänd oli “Noor-Eesti”, kellega ta seal esines.
ETV-st jäid mulle Ruja lugudest katkendina meelde “Põhi, lõuna, ida, lääs” (algusosa) ja “Omaette” (“ka siis, kui sinu liivakell käib ette”), “Üle müüri” vist ka, aga udusemalt. Neis oli midagi, mis mu musikaalsele kõrvale mitte just väga meeldejääv, kuid meelepärane oli. Ehkki tõtt öelda ega mind, 10-12 aastast poissi selline raske muusika eriti köitnudki. Olin (ja olen ka praegu) võrdlemisi kõigesööja, samas ei fännanud ülemäära kedagi. Minu suhtlusringkonna jaoks asusid kuumad nimed ikka kusagil läänes. Mõned klassivennad kogusid igasuguste lääne bändide pilte ja… Pealegi läks diskomusa mingiks ajaks õudselt moodi. Boney M, Bee Gees… ABBA meeldis mulle siiski rohkem, eelkõige köitis mind miski nende lugude harmoonias ja seadetes, samas kui see boniemmilik basstrummitümps peagi ära hakkas tüütama. Tänu pildikollektsionääridele teadsin vähemalt ka selliste bändide olemasolust nagu Led Zeppelin, Deep Purple, Black Sabbath, samuti Kiss või Sex Pistols, aga mitte just rohkem peale nime. Õppinuks ma muusikat, olnuks mul literatuur ilmselt üks nõrgemaid aineid. Ma ei vii siiani korralikult kokku enamust häid rokiteoseid nende pealkirjade ja esitajatega…
Õnneks tegi Jaak Ojakäär 1980. aasta algul saatesarja “10 aastat ilma biitliteta”, mis minu muusikalist maailmapilti oluliselt avardas. Muidugi, oli ka “Soovid, soovid…” ja “Laupäevadisko”. Soome Televisioonist rääkimata.
1980: “Johnny”
See oli väga tähelepanuväärne aasta Eesti elus ja rockmuusikas. Juhtus ju hiigla palju…
Elu esimene rokkooper, mida nägin, oli “Johnny”. Ja esimest korda ka “Rujat” laval (ehkki taustal, siluettidena). Andres Ots oli üleni valgesse riietatud ja mängis kajakas Johnnyt. Mäletan justkui, et kajakas Johnny osatäitjateks oli kavalehes märgitud “Andres Ots või Urmas Alender”. Meelde jäi veel Peeter Volkonski, siis keegi, kes mängis kukke (talle oli tehtud pähe samasugune harjasoeng nagu hiljem võis näha meie kodukootud moepunkarite peas)… Volk käis vaheajal publiku hulgas ringi, tumesinine töömehekittel seljas ja piimamannerg käes. Ta kehastas just sellisel kujul kedagi, aga keda, no kes see enam mäletab. Ta oli samas etenduses ka Giordano Bruno. Toona jäid mulle sealt rokkooperist meelde kaks laulu. Ühel kõlas salm umbes nagu “käed, käed, nägu, nägu, hambad, juuksed, pass, pass”, see kordus neli korda ja järgnes refrään “nüüd lasteaeda, head aega” (kordus ka neli korda). See, kes kukke mängis, tegi muusika rütmis hammaste ja näo pesemise liigutusi. Teine lugu, millele publik rõõmsalt kaasa elas (ja laulis), oli “Mul rahvus eestlane ja sugu mees, ma olen sündinud Eesti NSV’s”. See on ka Ruja 5CD kogumikus plaadil “Tundmatu Ruja”, aga esimese hoobiga ei tule just nüüd pealkiri meelde. Seda ma omakorda ei teadnud, et sama vend, kes Rock Hotellis klaveri taga igasugu trikke tegi, mängis sel ajal ka veel Rujas.
1980/81: punk ja mis sellest edasi sai
Tormilised sügissündmused olid möödas. Propeller oli veto ja märtrioreooli peale saanud, “punk” oli noorte teadvusesse juurdunud. Moepunkareid sigines siia-sinna nagu seeni pärast vihma. Meiegi koolis oli mõnelgi haaknõel või kirjaklamber lipsu küljes.
Mäletan, et mingil hetkel, oli see nüüd klassivend või keegi teine, aga ta rääkis, et oli näinud väga kihvti saadet – seal esines Ruja, laulis “A-a-aafrika, afafafaf-aafrika” ja “enne viina ära jõin, plika pärast peale sõin” ning Nõgisto oli neeger. Noh, lahe ju, mõtlesin, äkki näen mingit kordustki. Ei näinud.
Kas enne või pärast seda oli millalgi telest Noortestuudio saade “Infomiin”. Teemaks “punk”. Mulle meenub, et vaatasin seda Lasnamäel õe juures. Sissejuhatuseks näidati kõigepealt lahtist haaknõela. Seda hoidis oma näo ees Jaanus Nõgisto, kes arendas teemal “punk” mingit sõnademängu ja arutles, mis elukas see sihuke on. Ja seejärel esines Ruja. Laul oli “Praegu”. Tundus, et nad on võtnud endale ülesandeks jätkata Propa rolli ja raiuvadki punki. Sellest, et seesama haaknõelahoidja Propat silmaotsaski ei sallinud, polnud mul loomulikult halli aimugi.
1981: 1981
Ja kus siis hakkas tulema: “Must ronk”, “Dr Noormann”, “Leiutaja ja laiutaja”… Alles siis teadsin Ruja nime all kokku viia Rannapi, Alenderi ja Nõgisto. Teiste nimed jõudsid minuni hiljem. Rujast sai ikka jõle kuum nimi. Millegipärast meenub, et ühele klassiõele, kes on tänapäeval üsna tuntud turismiguru, meeldis õudselt “Õunalaul”. Mulle ka meeldisid need lood, aga üks asi ei meeldinud. Ma ei saanud aru, miks nad peavad sellist muusikat nii “kuiva” soundiga esitama. Pidasin rohkem sellistest liikuvamatest seadetest. Parajasti oli välja ilmunud ELO lugu “Hold on tight to your dream” (ELO on siiani üks mu lemmikutest). Loodan, et keegi ei solvu, aga see ja mõnigi tollasest Ruja “poplauludest” olid minu kõrvus kõrvuti nagu kiirrong Lääne-Euroopa raudteel ja logisev vanker munakivisillutisel.
Igatahes oli kogu see aasta Rujat täis. Kõikvõimalikud muusikaüritused, raadio ja telekas. “To mr. Lennon” Tartu Muusikapäevade aegu. “Rahu” Arne Oidi nimelisel lauluvõistlusel…. Mõnes mõttes oli see kuulsuselaksakas täiesti õigeaegne ja teenitud – bänd sai ju samal aastal kümneseks. Sain mingil väikesel määral osa nende juubelikontserdist, raadios oli kas uudisl
õik või midagi põhjalikumat. Küllap see oli hea võimalus tuua nende fännavate noorteni ka tõsisemaid lugusid…
19.10.1983: Tallinna Koolinoorte Segakoor, linnahall ja isamaalisus
Siis ma veel ei teadnud (või ei mäleta ma jutte, kui need ka olid), et sellest kontserdist saab Ruja viimane Rannapi-aegne ülesastumine. Mulle oli see aga esimene ja ainsaks jäänud Ruja live-kontsert (kuigi “Johnny’s” nad ju musitseerisid ka).
Olin vahepeal saanud Tallinna Koolinoorte Segakoori lauljaks. Rein Rannap oli kirjutanud kantaadi “Ilus maa”. Seda olid esitanud Urmas Alender, Rein Rannap, “Kaseke” ja Tallinna Koolinoorte Segakoor Tartu musapäevadel. Ma ei teadnud, et see tuleb uuesti esitamisele samal sügisel. Võite siis ette kujutada, kui hea meel oli mul otsuse üle minna just siis TKS-i laulma!
Linnahallis oli meie kõrval ka lisajõuks segakoor Noorus, kelle vähendatud koosseis saatis kontserdi teises pooles ka “Rujat”. Just tollesama kontserdi salvestus “Ilusast maast” on ka “Rock-Rannapi” CD-l. Nägin siis esimest korda ka seda lavataguse elu pingelisust ja pingeid inimeste vahel. Mäletan, et Volk, kes oli ühtlasi ürituse konferansjee, teatas ühe proovi ajal koorilauljatele: “Vaadake – kogu see teie möla on saalis kuulda! Aga kui te laulma hakkate, siis ei ole mitte sittagi kuulda! Laulda tuleb diafragmatoega, nii…” (näitas diafragma asukohta ja tegi häält, mis pidi siis diafragmatoe abil tekkima). Andrus Vaht näis olevat Rannapi peale millegipärast tige ja mingeid vihastamismomente nägime meiegi. Näiteks kui proovis hakkas Rannap gongi lööma ja võttis hoogu. “Ära löö kõvasti! Ära löö kõvasti!” karjus Vaht, aga ei Rannap kuulnud ja virutas. Ma ei oska tagantjärele öelda, kas gong sellest paremini või hullemini kõlas, aga Vaht oli sellist nägu, et… Nojah, kujutage ise ette. Pärast “Ilusa maa” proovi pani Andrus Vaht oma kola kokku ja tahtis ära minna. Aga me pidime veel harjutama “Teretust” (“Teid ma teretan, Eestimaa pojad…”) Seal oli trummil oluline osa (algas ainult koori ja trummiga) ja ma ei mäleta, kas pärast orel ka sisse tuli. Aga nähtavasti oli trummimehele unustatud öelda, et üht lugu veel harjutatakse. Andrus Vaht läks Rein Rannapi nina alla, endal trumminui käes ning ütles talle midagi, olles ise sellise näoga ja sellises poosis, et nui läheb kohe mittesihtotstarbeliselt käiku. Mida ta ütles, seda võime vaid aimata. Ning hakkas uuesti oma kola üles panema, heites iga natukese aja tagant Rannapile tigedaid pilke.
Enne kontserti jõin esimest korda elus piparmündilikööri, ostsime seda Linnahalli esinejate baarist. Üks koorikaaslane võttis seda lausa 100 grammi. Imestasime, et ta nii palju julgeb võtta ja kartsime, et ta saab liiga kõva “sammu sisse”. Tühjagi ta sai sellest tilgast. Volk käis mööda koridori ja laulis häält lahti – hoidis kõhust kinni ja korises, imiteerides osalt parmupilli, osalt mingit tundmatut instrumenti.
Siis algas kontsert. Esimesena lendas lavale ansambel Hõim. Endalegi ootamatult avastasin ansambli liikmete hulgast orkestrikaaslase ja koolivenna Siim Sarve.
Siis tulime meie. Kantaadi esitus läks igati hästi, ainult päris lõpus jäi vist sopranite pikk noot pisut mustaks. Alenderil oli ka vist häälega pisut probleeme, mis kostsid välja falsetikohtades.
“Teretus” järgnes kantaadile niiöelda üllatusena. See oli vist Rannapil üsna värske lugu ka. Viimase salmi ajal lahkus koor lavalt. Algas vaheaeg.
Ruja esines teises pooles koos Nooruse vähendatud koosseisuga. Osa neist lauludest on ka “Need ei vaata tagasi” CD-del. Jälgisin toimuvat saalist.
Nii isamaalist õhkkonda polnud ma varem kogenud ega oleks ka aastal 1983 osanud ette kujutada. Ausalt öeldes pole ma ka hiljem millelegi sarnasele tunnistajaks olnud. Viis aastat hiljem oli muidugi isamaaliste meeleolude tippaeg, aga see oli juba hoopis teistmoodi. Linnahalli saalis aga oli publik 19.10.1983 pidevalt püsti. Kui kõlas “Sügispäev”, siis lausus publik koos Alenderiga: “Oh, vabadus!”. Just sellel kontserdil avastasin enda jaoks Rujat vist küll rohkem kui varasematel aastatel kokku. “Sügispäev” ja “Ülemlaul” tulid sisuliselt nonstopina. “Nii vaikseks kõik on jäänud” oli vist ka neil sel õhtul kavas. Kuulasin, suu ammuli. Patt tunnistada, et need olid esimesed varajase Ruja laulud peale “Need ei vaata tagasi” ja “Auruveduri”, mida ma kuulsin.
1985: kursavend
Astusin ülikooli. Ühel õhtul olin kursavend Markol tema erakas külas. Kas üksi või oli see sama õhtu, mil käisime kogu kursaga tema juures pidu panemas. Igatahes oli tal varuks üllatus. Ta pani lintmaki mängima. Sealt kostsid tundmatud, aga väga vinged laulud. Põhi oli selline hästi elektroonse kõlaga ja mulle läks see tol ajal väga peale. Hääl oli tuttav. Ja meil arenes umbes selline dialoog.
“Noh, kes laulab?”
“Oot-oot… misasja… Jaak Joala või?”
“Loll! Ise oled Jaak Joala… See on Ruja! Alender!”
Vaat sulle lops. See oli midagi täiesti uut, mis ma tollest makist kuulsin. Ka Ruja kohta. Ja need olid ahjusoojad lindistused samast sügisest. “Dokumentideta võõras linnas” ja teised. Muide, vahel laulis Urmas Alender tõepoolest väga Jaak Joalale sarnase häälega. Nii neis lindistustes kui ka varem, näiteks laulus “Rumal rahutus”. Hiljem, 2001. aasta Õllesummeril “Rujaleidja” kontserdil mõtlesin, et kui Joala ei oleks kategooriliselt loobunud laulmisest, siis oleks ta tõenäoliselt sellel kontserdil just seda “Dokumentideta…” lugu esitanud. Vähemalt oleks talle tõenäoliselt selline ettepanek tehtud.
1989: kursavend ja Kohver
Mingil kevadisel momendil 1989 sigines ühikatuppa kursavenna voodi alla Kohver. Aga mitte niisama. Marko sõber Urmas Alender oli nimelt Rootsi siirdunud ning jätnud enda arhiivi sõbra hoolde.
Suhtusime materjalidesse hoole ja armastusega, kui nendega tutvust tegime. Nägime tõeliselt pühendunud päevikupidaja töö vilju. Aga muudki, näiteks noote lauludega. Ja nende materjalidega käitusime tõesti heaperemehelikult, isegi siis, kui oli Marko sünnipäev ja peale minu veel Mart kah kambas. Ei koputanud me Kohvrisse tuhka ega ajanud arhivaalidele peale kodukootud calvados’i, mille sünnipäevalaps liitrises piimapudelis oli kodunt Tartusse kaasa tirinud. Tõsi, osadest arhivaalidest said mingil hetkel laululehed. Kolmeks tenoriks ei saanuks meid küll kuidagi kutsuda, ent kolmeks bassiks küll ja tänu taevale – kõik me kolmekesi oleme viisipidajad.
Järgmisel päeval kohtasin vastastoas elavat Ivarit, kes ütles midagi sellist: “Jah, ega magada eriti saanud, aga ei hullu, ma kohe huviga kuulasin – enam-vähem kogu Ruja repertuaar võeti läbi, mõni üksik lugu jäi vahele…”
1999: Igor ja 5 CD-d
Aastal 1999 sõbrunesin Tallinna kesklinna tollase politseimaja keldribaaris Igor Garšnekiga. Olin teda kunagi varem Eesti Raadios töötades ka trehvanud, aga lähemalt suhtema hakkasime alles 1999. aastal. Mingi ajend oli ka, seoses Estonia Seltsi Segakooriga – kas mingi idee, et keegi võiks meie koorile teose luua või midagi taolist.
Kaks aastat hiljem oli Garšnek kaasas Estonia Seltsi Segakoori võidukal festivalireisil Barcelonasse ning kajastas seda Sirbis, veel viis aastat hiljem aga tegi ta minu ja sõpradega kaasa telgireisi Läänemere lõunarannikul ja Hamburgis.
Noh, aga kui tuli müügile CD kogumik “Need ei vaata tagasi” koos “Roostevaba raamatuga”, siis ei kõhelnud ma hetkekski, kas osta või mitte. Õieti ma lausa tellisin selle ette siis, kui toda musta karpi veel müügil polnudki. Hiljem ostsin veel Rock-Rannapi CD-d.
2001: Rujaleidja
Õllesummeril tehti Ruja lugudest galakontsert, peamiselt Rein Rannapi aegsetest lugudest. Mõlemal korral, kui nägin Mäksi lavale tulemas, aimasin ette, mis laulu on oodata. “Õhtunägemus” ja “Üle müüri”. T
ardusin üllatusest paigale, kuuldes, kui hästi Maarja esitab “Nii vaikseks kõik on jäänud”… Jne. Jne.