PEEGELDAJA
Olen uhke, et mul pole häbi öelda
Olen uhke, et mul pole häbi öelda

Nägemus põlengust ja kustuvast päikesest

Kui juba küsimus unes nähtavatest Märkidest sai tõstetud, siis tasub siinkohal nimetada veel kaht.

Märtsi viimane nädal – must suits, kustuv päike ja solgivesi

Unenägu seisnes järgmises. Olin minemas Lennuvälja linnaosast üle raudtee kesklinna poole. Märkasin, et ilm on kuidagi hämar, kõikjal on must vine ja suitsuhais. Nägin vasakul eemal tulekahju, ent seda musta suitsu oli nii palju, et leegid vaevu välja paistsid. Arvasin, et see peaks olema Kuusakoski vanametalli ladu (aga järele mõeldes võis ka olla Rakvere Viljasalve elevaator).

Päike paistis otsekui läbi tahmaklaasi – ta polnud enam mitte pimestavalt helevalge, vaid kollane. Päike oli täpselt lõunas või ehk õige pisut edelas, seega pidi kellaaeg olema kusagil vahemikus 13.15 – 14.15. Istusin ühte autosse, kuid ei pääsenud sealgi lämmatavast suitsuvingust ning hoidsin nina jopekäises.

Samal ajal märkasin, kuidas päike hakkas kahanema – ning kustus seejärel hoopis. Taevas üha tumenes. Päris pimedaks siiski ei läinud. Kes ka juht ei olnud – sõitsin temaga edasi. Ümbrus meenutas juba pigem Tallinna. Aga must suits oli ikka kõikjal.

Leidsin end mingist ruumist, kus oli palju rahvast. Pidin justnagu riideid vahetama, millegipärast oli mul kaasas hommikumantel. Istusin laudadest tehtud pingil, mis omakorda asus ka laudadest tehtud platvormil.

Äkitselt märkasin, et olen jalgupidi rohekaspruunis solgivees. Seda oli kõikjal. Tõusin jalgupidi pingile, ent see ei aidanud. Pink koos oma alusega oli nõrk ning vajus allapoole. Tahtsin vihast karjuda, kui märkasin, et minu hommikumantel oli üleni sellest solgiveest läbi imbunud…

***
Ärgates oli mu enesetunne millegipärast väga hea.

Kaks inimest, üks unenägu. Kaks lennuki allakukkumist. Millal tuleb kolmas?

See oli millalgi sügisel 2006. Nägin unes, et Rakvere keskväljakule kukkus väikelennuk. Olin ise sel hetkel umbes Laada-Tuleviku ristmikul. Kui kohale jõudsin, siis nägin, et lennuki tiivad olid kerest eemaldunud. Lennukis viibijad olid imekombel ellu jäänud, ehkki vigastatud või vähemalt kõvasti põrutatud.

Lähemal uurimisel selgus, et allakukkunud väikelennuk oli… valgest plastmassist!

***
Hiljem, vist lausa samal päeval kohtusin Ago Gaškoviga. Muu jutu käigus rääkis ta seda, et oli samal ööl näinud unes… lennuki allakukkumist Kohtla-Järve kesklinna! Tema unenäos oli aga tegemist reisilennukiga ning mingi odavlennufirmaga.

Uurisin ühelt oma teadja-tuttavalt, millega võib tegemist olla. “Muudatused,” vastas tema. “Tööalased muudatused.” Üks on kohaliku võimu pressiesindaja, teine avalik-õigusliku televisiooni kohalik korrespondent. Mida järeldada?

***
Selle aasta algul õnnistas uni mind veel ühe lennuõnnetusega. Nägin end sõitmas mingis autos või bussis mööda Tallinn-Narva maanteed. Koht, millest jutt, ei olnud Rakverest kuigi kaugel (tundus olevat Haljala kant). Märkasin taevas ilmselt Boeing-tüüpi reisilennukit, mis esiteks lendas kohta arvestades kahtlaselt madalalt, teiseks aga kummaliselt – vahel pööras sabaotsa ette, siis oli jälle ninaga lennusuunas… Lõpuks hakkas kuidagi laperdama ning minust maksimaalselt kilomeeter Tallinna pool prantsatas alla. Õhku kerkis väga kõrge suitsusammas ning lendasid ka sädemed, otsekui ilutulestikuraketid. Viimane, mida enne ärkamist tegin, oli katse võtta ühendust BNS-i ja Eesti Raadioga…

***
Nagu isegi veenduda võite, oli see juba “tõsisem juhtum”. Mingeid tööalaseid muudatusi ma juba aiman. Õigem oleks vist öelda, et lausa tahan. Aga enne tuleb selgeks teha, mida täpselt.

Kas saan selgust enne, kui mulle saab osaks… näiteks raketitabamus?