PEEGELDAJA
Olen uhke, et mul pole häbi öelda
Olen uhke, et mul pole häbi öelda

Lennuki allakukkumine kui unenäo korduvmotiiv, seekord kaks korda järjest

Ega ma seda unenäolugu paremini pealkirjastada hetkel ei oska. Olen viimasel ajal näinud mitmeid kordi lennuki allakukkumist, kuid üles kirjutanud neid ei ole. Aga selle unenäo, seal allakukkunud lennukite ja muu toimunu iseäralikkus ei luba jätta seda kirja panemata.

Nähtud 3./4. oktoobri ööl 2007

Liikusime naisega Tallinna kesklinnas Pärnu maanteel Vabaduse väljaku suunas. Ilm oli pilves ja hämaravõitu, vihma ei sadanud.

Olime just jõudnud Kawe Plaza lähedale, kui märkasime lääne poolt üht lennukit lendamas. See oli pisut teistsugune, kui olin varem harjunud nägema. Lennuk oli pruun, otsekui roostes rauast. Lennuki ninas oli tumedam osa, otsast lameda koonuse kujuline. Tiivad asetsesid T-kujuliselt, kuid neil polnud märgata mootorikohti. Ka lennuki ninas ei paistnud olevat propellerit. Ometi lendas ta suure hoo ja mühinaga ning suundus mingist hetkest väga ühemõtteliselt maa poole – nii umbes 30° nurga all. Lennuk kadus majade taha ja kostiski plahvatus. See polnud vali, aga pisut oli näha kerget suitsusammast. Oletasin, et lennuk kukkus lennujaama kanti (sinna paistis ta ka enne suunduvat).

Läks mööda vaevalt minut, kui läänest tuli teine, täpselt samasugune lennuk. Olime selleks hetkeks jõudnud juba Palace’i hotelli juurde ning nähtavus lennujaama suunas oli parem. Ka see lennuk tabas maad. Plahvatusest tekkinud suitsu- ja sädemepilv ei olnud suur ning tundus kuidagi “raske” – vajus niisama kiiresti alla, kui oli tekkinud.

Mõte, et need võisid tegelikult olla pommid, mitte aga lennukid, jõudis minuni mõnevõrra hiljem. Sel hetkel aga kõlas mingist võimendussüsteemist hääl, mis kutsus kõiki inimesi ruttu mingisse kohta väljakul ja kiiresti sisenema.

Jõudsimegi ümber Palace’i nurga Vabaduse väljakule. Sinna oli tekkinud sein, mis meenutas hästi paljude ustega metroorongi vaguniseina. Inimesi vooris neist ustest läbi. Minu naine tormas pikemalt mõtlemata ka sinnapoole. Järgnesin talle, olin üks viimastest ning oleksin äärepealt ukse taha jäänud, sest uksed läksid kinni. Kellegi seespoololija abiga leidsin mingi nupu, millele vajutada. Uks avanes ning olingi sees.

See oli tõesti rongivaguni moodi, ent palju avaram, meenutades oma sisseseadelt pigem mingit ooteruumi. Inimesi oli palju, ent mitte ülemäära tihedalt. Selles asjas-mis-ta-iganes-oli võis vabalt liikuda.

Ukse juures seisis ja rääkis inimestega üks hallis kostüümis naine. Ta oli nö laitmatult kena näoga, brünett, lühikest kasvu (kindlasti mitte üle 1,60 meetri), silmad tumehallid või pruunid, juuksed seotud kukla taha väikesesse krunni. See naine paistis seal olevat mingi asjapulk – administraator, projektijuht, perenaine või kuidas teda iganes kutsuda. Ta palus mul lahkelt sinna saali edasi astuda. Koht, kus tema parajasti oli, meenutas tamburit.

Läksin saali. Leidsin ka oma naise, kes oli millegipärast oma pea mingi mulle võhivõõra mehe sülle pannud ja magas. Kuulsin, et ta oli end kehvasti tundnud. Olin mures, aga mitte liialt. Näis, et ta vajas rahu – ning mind rahustas teadmine, et ta on järelvalve all. Paitasin naise pead ja vaatasin edasi ringi.

Kuulsin, et inimestele väideti – tegemist on varjendiga. Seostasin seda kohe kahe “lennukiga”, mis alla kukkusid. Aknast paistis millegipärast päikesepaisteline ilm ja palju rohelust, otsekui asunuks me kusagil iluaias, mitte aga linna keskväljakul. Nägin läbi akna veel kaht inimest kõndimas (tundus, et üks neist oli toosama “administraator”) ning pidasin seda väga imelikuks.

Liikusin uuesti tamburisse ning nägin seal veel üht ust, mis viis teisele poole hämaramasse ruumi. Sealgi oli inimesi. Üks vanamees – sain aru, et ta tuli minust hiljemgi ning teadis, mis juhtus, oli olnud vähemalt ühe plahvatuse pealtnägija – rääkis, et need “lennukite allakukkumised” olidki rünnakud ning sihitud just lennujaama pihta. Kas nad otseselt lennujaama tabasid, seda ta otsesõnu ei öelnud, kuid mainis midagi muud, mida tähelepanuväärseks pidasin.

Nimelt olla need lennukid kandnud endas erilist lõhkeainet – sellist, et plahvatuses laialipaiskuv aine “hüppab edasi”…

See tuli mulle tuttav ette. Esitasin täpsustavaid küsimusi.
“Kas nii, et kui plahvatus toimub, siis lendavad laiali tükid, mis uuesti plahvatavad, sellest omakorda uued plahvatavad tükid ja nii edasi?”
“Jah, just seda ma mõtlesingi!”
“Ja see plahvatus oli justkui “tume”, otsest leeki polnud näha, pigem kerget hõõgumist?”
“Just!”

Tohoh! Ma olin ju sellist plahvatust kunagi näinud unes! Olin tollases unenäos oma onu juures Mustamäel, nägin põhja poole avanevalt rõdult tugevat, väga musta suitsuga ning helevalge välguga plahvatust kusagil Kopli kandis ning seda, kuidas see plahvatus muudkui “edasi hüppas”, läbis Kadaka tööstuspiirkonna ja turu ning paiskas lõpuks mustad, ent aimatavalt valgelt hõõguvad ja äärmiselt kuumad tükid sinnasamasse Tammsaare tee äärde, ka onu rõdule. Õnneks ei saanud ma pihta, miski ei süttinud ka.

Nüüd meenus see mulle taas. Pange tähele – unenäos meenus teine unenägu ning justnimelt unenäona, mitte tegelikkuses juhtununa! Läbi udu on meeles, et langevaid lennukeid vaadates mõtlesin ka just nimelt varasematele samasisulistele unenägudele…

Ent “hüppava plahvatuse” asjus oli mul üsna kindel seisukoht, mida ma ei jätnud selles vestluses ka enda teada:

“Tuleb välja, et ma nägin sellise plahvatuse toimumist, sellise lõhkeaine kasutamist aastaid ette!” käisin oma järelduse välja ning olin valmis seda lähemalt oma vestluskaaslasele selgitama. Aga järgnev katkestas selle ürituse.

Olime nimelt jutuhoos sisenenud sellesse hämarasse ruumi. Jõudsin silmanurgast märgata hoopis teistsugust pilti nii ruumi sisemusest kui ka sellest, mis väljast paistis. See tundus mahajäetud, purukspekstud sisustuse ja katkiste akendega vagunina. Läbi nende katkiste akende paistis endiselt linnakeskkond ja pilves ilm. Akna taga olid mingid inimesed, kes piilusid uudishimulikult akendest sisse.

Jõudsin niisiis vaevu teha teatavaks oma avastuse sündmuse ettenägemise asjus ning seda teistsugust vaatepilti tähele panna, kui tuli sisse seesama asjapulgast kaunitar. Ta näolime oli äärmiselt murelik, kui ta palus kõigil hämaras ruumis olijatel kiiresti sealt lahkuda. Tegime seda, ta tõmbas ukse kinni. Sisenesime jälle “ilusasse saalli”.

Äkitselt hakkas see kummaline asupaik liikuma, muutudes kitsamaks ja meenutades tõepoolest trammi- või rongivagunit. Sõitis ta kiiresti, justkui õhus hõljudes ning samasugused hõljuvad olid tema kurvid ristmikel.

Vaatasin vahepeal aknast välja ning tänavapilt ja ka mingi silt tänaval andis mulle põhjust oletada, et olime jõudnud Pärnusse. Samal ajal andis asjapulk-kaunitar kõigile teada, et meil tuleb “värskenduspeatus”. Salongilaes andis sama asja teada kollaste valguskirjadega tabloo.

See jutt “värskendusest” ja äsjanähtud vahe kahe erineva ruumi vahel tekitas kõheda tunde, justnagu poleks meile enam ette nähtudki olla vabas looduses.

Jõudsime ühte parki. Peatuskoht oli väikese künka juures, kuhu oli tehtud kivisillutusega plats. Naabruses, nii umbes sadakond meetrit eemal algas teine kõrgendik ja ühtlasi mets.

Olin juba varem näinud asjapulk-kaunitari käes kollast peenikeste mustade triipudega pliiatsit. Enne väljumist palus ta kõigil võtta endaga üks samasugune pliiats. Sellega käis minu meelest kaasas ka väike märkmik. Neid ta siis jagas ukse peal.

Kui olime välja läinud, siis andis asjapulk-kaunitar teada, et meie aeg on piiratud ning et saame siinsamas ümbruskonnas ennast veidi sirutada ja värsket õhku hingata, et võiksime end ikka hästi tunda.

Samas oli mõte selle ürituse “kahtlasest väärtusest” ilmselt mitmelegi teisele pähe löönud. Samal ajal, kui asjapulk-kaunitar kellegagi jutuhoogu
oli sattunud, nägin, kuidas kümmekond inimest metsa jooksid. Nad otsustasid põgenenda!

Mina nendega ei läinud. Ei tea, kas nii väga tahtsingi – rohkem huvitas mind see, mis edasi saab… ja kuhu mu naine jäi. Oletasin, et vagunisse, sest väljas ma teda ei näinud.

Oligi aeg ära minna. Keegi kohalolijatest ütles siis asjapulk-kaunitarile: “Aga osa inimesi jooksis ära, sinna metsa!”

Tema jäi rahulikuks ning ütles, näos enesekindel ning äärmisel juhul pisut üllatust teesklev ilme: “Ah soo, aga siis tuleb nad ju tagasi tuua!”

Midagi taolist, mis järgnes, ei olnud minu silm küll varem näinud.

Asjapulk-kaunitar võttis oma kollase pliiatsi ning viskas metsa suunas. Pliiats lendas raketikiirusel metsa kohale. Puude vahelt tõusid korraga õhku kümned tumedad kogud, nende kõrval olid hästi märgatavad samasugused kollased pliiatsid. Mingil hetkel sarnanesid need kogud tuules lehvivate märkmikega ning muutusid kohe linnuparveks, kes meie peatumispaika lendas. Loe: tagasi lendas. Linnud maandusid kuulekalt meie peatumispaigas. Nad meenutasid hästi suuri vareseid. Märkasin, et vähemalt üks neist meenutas hetkeks lausa naeratavat varest. Kui kõik olid maa peal, muutusid nad lindudest tagasi nendeks, kes enne metsa olid jooksnud.

Olin rabatud. Hakkasin kahtlustama, kas meid ei ole äkitselt mingisse teise dimensiooni röövitud, pettuse teel ja terroriakti ära kasutades sinna meelitatud… Mõtlesin, et kas meie “sõiduk” ja üldse meie ise oleme teistele inimestele nähtavad?

Kindel olin igatahes selles, et tegemist oli nõidusega, millest jäi mulje kui kõrgpilotaažilisest. Sellele mingi põhimõttelise eesmärgi omistamiseni ma ei jõudnud, sest ärkasin üles. Hea enesetundega, muide.