Mõtlesin sügavalt järele, ümisesin endamisi Tuudur Vettiku “Su Põhjamaa päikese kullast” ning tulin taas kord järeldusele, et see on Eesti heliloojate seniloodud isamaalauludest hümniks kõige sobivam.
Meloodiakäik ei ole nii lihtsakoeline kui Paciuse hümnil, kuid on samas oluliselt lihtsam kui enamusel Raimond Valgre kultuslauludest, mida pea iga eestlasest viisipidaja oskab kaasa laulda.
Ulatuselt on Vettiku laul küll viimasel piiril – oktaav+suur terts, kuid siiski kaasalauldav kõigile. Muidugi tingimusel, et orkestriversioonil ühehäälseks kaasalaulmiseks on helistik vahemikus Ab kuni Bb. Esimene neist mugavam madalamahäälsetele, teine kõrgemahäälsetele ja puhkpillimängijatele. Puhkpilliorkestri esituses ei tekitaks selle kuulamine ka mingit võõristust.
Kumbki eelmine väide ei käi aga kuidagi Gustav Ernesaksa “Mu isamaa on minu arm” kohta, vaatamata sellele, et see meile kõigile südamelähedane on.
Esiteks on laulu ulatus peaaegu kaks oktaavi (jääb väikese tertsi võrra allapoole). Teiseks – see emotsionaalsus, millega laul on rahva südamesse läinud, tuleb välja ainult ilma instrumentaalsaateta mitmehäälse koorilauluna, olgu siis kuulajate kaasalauldes või mitte.
Tahan öelda, et Ernesaksa isamaa-laul ei ole riigihümnilik, orkestriseade lörtsiks oma kõlaga selle lihtsalt ära. Uskuge mind.
Sellel laulul on ju oma väga eriline koht nii ajas kui ka ruumis, milleks talle juriidilised ja protokollilised ahelad? See laul sümboliseerib just nimelt vabalt laulmist, eesti rahvusena laulmist. Sõltumata võimu tahtest, käskudest ja keeldudest. Kümnete tuhandete poolt ilma orkestrita. Ükskord isegi omaalgatuslikult, ilma dirigendita – just niisugune kulminatsioon oli “esimesel, väikesel laulval revolutsioonil”, mis oli toona äsjavalminud Tallinna laululaval alanud juba eelmisel päeval vaba laulmisega paduvihmaga võidu.
Just nii kujundas suur ühendkoor sellest laulust rahvusliku meeleavalduse, mille vastu võõrvõimud ei saanud, ehkki püüdsid “ülemääraseid” kordusi hiljem igati vältida – kord summutades laulu Priit Veebeli marsi “Kalevite kants” korduva mängimisega valjuhäälditest, kord suure miilitsahulgaga hirmutades, kord jälle dirigentide piduliku minematassimisega lauluväljakult Raimund Kulli “Kodumaa” saatel. Viimatinimetatu jäi ka viimaseks, sest juba kolm aastat hiljem tuli laulev revolutsioon tagasi ega piirdunud enam lauluväljakuga.
Kui tahta hümni vahetamisel just Ernesaksa poole pöörduda, siis oleks juba parem Venemaa eeskujul “teha Putinit” – võtta kasutusele “Jää kestma, Kalevite kange rahvas” viis ja muuta sõnad. Viis on 100% hümnilik ja esimeses salmis piisaks vaid ühe sõna väljavahetamisest. Kui keegi väidab, et see on kole, siis ei ole tal tõenäoliselt muusikalist kuulmist, on nn klubimuusika nautija või on tal mõni muu puue. Minule on “Jää kestma…” viis alati meeldinud. Võin isegi öelda, et selle kuulamisel tundus Eesti NSV hoopis EESTI (nsv)-na. Nojah, küllap paljudele nii ei tundunud või nad vähemalt väidavad praegu nii. Pealegi, kui kuulata Vene hümniks muudetud endise NL hümni algust, siis võib naljaga pooleks oletada, et ka sellele heliloojale meeldis Ernesaksa töö väga… Vastupidises järjekorras ei saaks väita, sest nende hümn sündis 8 aastat hiljem, vahetamaks välja võõramaise “Internatsionaali”. Nojah, nagu näha, pole mitmel põhjusel usutav, et endine ENSV hümni muusika uuele elule puhutaks.
Nii, nagu jätsime ajalukku Ernesaksa “Jää kestma…”, nii võiksime jätta Oma Kohale ka tema “Mu isamaa on minu arm”. Sinna, kus pilguga merele ja laulukaarele istub Maestro, kes minu mäletamist mööda oli ka ise sama meelt.
Võtkem parem Vettik. “Su Põhjamaa…” on väärikas, tuttav ja oma. Igal juhul mäekõrguselt parem kui mõni omamaise heliloomingu väljakujunematuse tõttu imporditud “hitt” isamaalises tekstirüüs.
Või püüdkem luua uut.