Kroonilise alistuja hoiak ehk Kolm ebamugavat tsitaati homse Eesti teemal

Indrek Neiveltile tuleb au anda. Ta püstitab küsimusi, mis on tegelikult olulised ning mida samas ei ole mõtet oodata oma “põhimõtete” kammitsais poliitikutelt. Võib-olla mitte sellepärast, et nad ei tunnistaks küsimuste olulisust, vaid et tegemist on lihtsalt ebamugava teemaga. Viimatine näide on artikkel aasta alguse “Maalehes”.

“Me valmistume selleks, et tulevikus on Eestis vähem inimesi kui praegu, ja saame aru, et peame oma kulusid veel kärpima. Kärpima koolivõrku. Liitma valdasid. Kärpima haiglavõrku. Kärpima ja kärpima. Sest mis sa ikka saad teha, kui meie sündimus on madal ja lisaks lähevad inimesed Eestist ära.”

Minu meelest pole veel keegi nii “julmalt” öelnud, mis on Eesti (valitsejate) suurim häda. See on kroonilise alistuja positsioon. Hoiak, et rahvastik kahaneb niikuinii, et madal iive on paratamatus, nagu mingi loodusjõud, mille vastu meie, väetikesed, lihtsalt ei saa. Alistume juba ette, siis ehk teevad maailma vägevad pai?

“Põhiseaduse esimene paragrahv ütleb, et Eesti on iseseisev ja demokraatlik vabariik. Preambulis on öeldud, et Eesti riik “peab tagama eesti rahva ja kultuuri säilimise läbi aegade”.

Kakskümmend aastat on näidanud, et kui ei juhtu ime, siis praeguse süsteemi ja praeguste trendide juures me püsima ei jää. Me ei suuda täita põhiseaduse preambulis pandud eesmärki.

Kui eesmärki ei ole võimalik täita, siis on kaks lahendust − kas muuta eesmärki või teha midagi teistmoodi.”

Déjà vu. Kuulsin just hiljaaegu Vikerraadio 30. septembri saate “Kohustuslik kirjandus” kordust.
Lae endale arvutisse või kuula Vikerraadio lehelt

“Kas poleks aus enda käest küsida, kumb on meile tähtsam − kas praegune mudel koos tööjõu vaba liikumisega või rahva ja kultuuri säilimine? Ja kas ei peaks ka Euroopa oma väärtusi ümber hindama?”

Kas saab veel paremini küsida?

Esimene küsimus on ühele seltskonnale ebamugav, et mitte öelda suisa ebameeldiv mõtteaine. Sul on justkui kaks võrdselt armsat lapsukest – vähemalt pead neid kumbagi enda omaks ja lahutamatuteks – kuid ühest tuleb loobuda selleks, et teisest saaks asja. Küsime siis julmemalt – Friedman või eestlane?

On ka teine seltskond, kellel oleks eelkõige põhjust mõelda teise küsimuse üle. Hüljata liit oma veendumuste tõttu või kasutada liitu oma veendumuste levitamiseks?

Jääb vaid loota, et siin esiletoodud teemad kajastuvad ka uues veebikeskkonnas www.rahvakogu.ee , kus on õnneks loodud ka rubriik “Varia” valimiste ja rahva kaasamisega mitteseotud küsimuste jaoks.