See on nüüd siis toimunud. Poolmaagilisel kuupäeval 28.12.2008 olid esiettekandel kaks minu teost. "Natus est Emmanuel" ja "Laudate Dominum" koorile ja orkestrile, esimesena mainitu ka solistile.
Tegelikult polnud see esimene kord, kus minu loomingut kontserdil ette kanti. Samas – päris esimene 1990. aastal polnud ka päris kontsert, vaid Naissoo nimelise heliloomingukonkursi 2. voor. Ma polnud hetkegi jälginud ühtki proovi. Huvitav oli kuulda, mis minu loost siis tehti. Rabav oli tookord see, et sain oma eksperimendi eest diplomi.
Möödunud aastal olid mitu minu rocklugu kontseril "100% Eesti. 100% Rakvere", ent see oli jällegi teistmoodi situatsioon. Esiteks vabaõhukas. Teiseks olin ka ise mitmel korral esitajate hulgas ning korraldamisküsimustega tegelemine ei lubanud pühenduda muusikalisele poolele nii palju, kui oleks tahtnud. Rõõm oli suur, aga toss oli ka täiesti väljas.
Nüüd oli aga kõige ehtsam, niiöelda klassikaline esiettekande olukord. Orkester, koor ja solist esitamas minu teoseid kontserdisaalis, mina toimuvat publiku hulgast jälgimas, pärast kummardamas, tänamas ja lilli vastu võtmas.
Esmakordselt oli minult spetsiaalselt tellitud kaks lugu kontserdile. Üks oli ligi 10 aastat varem loodud a cappella koorilauluna – Laudate Dominum. Virumaa Kammerorkester ja kammerkoor Solare soovisid, et ma teeksin sellele orkestripõhja ning veel päris uue loo sellele ette – tekstile Natus est Emmanuel.
Algul võttis see tummaks. Eriti soov, et ma teeksin "Laudate Dominumile" orkestrisaate. Selle koha peal, kus pidanuks olema ettekujutus sobivatest keelpillikäikudest, haigutas esialgu suur must auk.
"Natus…" seevastu lõi kohe algul, juba Elo Forseliga rääkimise ajal pähe mingeid kujuneid ja stiile. Ideed, mis koosnesid reeglina orientaalsest kõlapildist ja rokilikest rütmikujunditest, vaheldusid kosmilise kiirusega ning moodustasid ühel hetkel lihtsalt müra.
Veendusin taas "sahtlisse" kirjutamise kasulikkuses. Paari aasta eest oli mul muusikali "Plats" ideed muusikasse valades tekkinud üks ideesähvatus, millega polnud kohe midagi kasulikku peale hakata. Aga kuna mäletasin seda tookord ka järgmise päeva hommikul ärgates, siis järelikult selles ikkagi midagi oli. Vähemalt originaalne ta tundus. Ja nüüd, paar aastat hiljem klappis ta suurepäraselt sõnade ja sõnumiga "Natus est Emmanuel, quem predixit Gabriel, testis est Ezechiel." Siit polnud enam väga suurt kunsti ka laulu teise poole lisamisel. Õieti, oli küll. Kooriosa tahtis liiga keeruliseks minna ning lisaks tekkis tohutu igatus plaatide, timpanite ja torukellade järele.
Leidsin ka "Laudate…" saatele viisaka lahenduse. Siin tulid omakorda mängu õigekirjaprobleemid. Tegemist oli tehniliste peensustega, mida ma lihtsalt ei teadnud või parimal juhul aimasin olemata endas kindel. Aga nende probleemide kõrvaldamine muutis partituuri selliseks, et dirigendil oli sellega võimalik tööd teha. Kuidas jagada takti 11/8 – see peab ju olema nootide grupeerimisega ära näidatud.
Kolm proovi. Orkestriga ja siis kõik koos.
Kontsert. Lootsin jälgida nende esitamist neutraalselt, juhusliku kuulaja positsioonilt. Kus sa sellega. Kõrvaltvaatajatele võis tunduda, et seal kusagil Toivo Peäske kohal on televiisor, mida ainult mina näen, ning sealt televiisorist tuleb tohutult põnev kriminull.