“Eesti, üks ja ainus” – hümniküsimus sünnitas isamaalaulu

Täna õnnestus tuua avalikkuse ette minu vastus küsimusele: milline peaks olema Eesti hümn juhul, kui see ei oleks ei praegune imporditud ja eestindatud Paciuse teos ega ka ükski senistest tuntud koorilauludest. Rakvere kirikupargis toimunud Ökopäeva vabal laval esines meeskvartett HaLe MaJa, kandes oma kava lõpus ette uue isamaalise laulu “Eesti, üks ja ainus”, mille sain valmis augusti algul.

Katkendit kuulsid needki, kes vaatasid kell 21 “Aktuaalset kaamerat”. 

Uus laul on selles mõttes erandlik, et ega 21. sajandil ei taha ju keegi naljalt luua sellist muusikat, nagu loodi 19. sajandi II poolel või 20. sajandi algul. Olen ise küll ka varem kirjutanud romantismiaja vaimus koorilaulu (teksti autor ikkagi Hoffmann von Fallersleben!), ent too laul kisub vahepealses osas ikkagi kaasaegseks. Nüüd aga kuulsid kõik puhtalt rahvusromantilist koorilaulu, mis olevat justnagu kusagilt korporantide laulikust välja hüpanud. Kuidas siis järsku nii?

Asi on sellest, et laulu “Eesti, üks ja ainus” kirjutamise ajendiks oli just nimelt seesama ülalmärgitud hümniküsimus ning nõuded hümnile, mille ma omal ajal vähemalt enda jaoks sõnastasin. Õigupoolest mitte ainult enda jaoks, sest mingil hetkel oli üleval idee korraldada Rakvere hümni konkurss.

Eestile kohandatult oleksid kriteeriumid järgmised. Eesti hümniks sobiv laul peaks olema pigem vanamoodne, rahvusromantismi ajastu vaimus muusikateos, mõõdukalt bravuurne, reibas ja pidulik ning mugavalt lauldav. Meloodia peaks olema nii lihtne kui võimalik ning universaalse ulatusega – lauldav ühtaegu sopranile ja aldile, tenorile ja bassile ilma et keegi neist peaks oktaavihüppeid sooritama. Vähemalt massilaulmist eeldav versioon peab mõistagi olema kõigile sobivas, soovitavalt puhkpilliorkestrile võimalikult mugavamas helistikus. Tekst omakorda peaks väljendama asukohta, rahva põlisust, vabanemist võõrvallutajatest, truudust ja seda, et Eestit on ainult üks ning rohkem kodumaid eesti rahval võtta pole.

Eks ma mõtlesin ka, et kas ma ise suudaksin midagi taolist kirjutada. Aastal 2011 tabaski mind ootamatult muusikaline idee, mis tundus neile nõuetele vastavat. Ka märksõnad “Eesti, üks ja ainus” tulid kohe ning valmis teksti esialgne versioon, millega ma aga ikkagi rahul ei olnud (pealegi jäi tekst poolikuks ning ka kooriseade vajas kosmeetikat). Uue katse tegin umbes aasta hiljem ja seekord õnnestunult.

Milliseks ka ei kujuneks uue laulu saatus, kas ta omaks võetakse või mitte – igatahes on ta olemas.

 

image

Ulatuse tähtsusest

Tulemus, nagu öeldud, mahtus nende nõuete piiridesse, mida eespool lugesite. Tõsi küll – üsna napilt. Ulatus on oktaav + suur terts. Originaalhelistik on Eb duur ning selle helistiku juures on meloodia madalaim noot  Bb ja kõrgeim D. Ainuvõimalik helistikualternatiiv ühehäälseks laulmiseks on pool tooni madalam ja ühtaegu “kitarrisõbralikum” D-duur. Vaid meeskooriseade on parema kõla huvides kõrgem (F).

Võrdluseks: Vettiku “Su Põhjamaa päikese kullast” on sama suure ulatusega, Hermanni “Munamäel” aga väiksemaga (oktaav). Need on minu meelest ainsad tuntud eesti koorilaulud, mis hümniks sobiksid.

Uus laul jääb ulatuselt Ernesaksa ENSV hümni (oktaav + väike terts) ja praeguse Vene (endisest NSVL) hümni (oktaav + kvart) vahele.

Paciuse hümn on mugavama ulatusega (1 oktaav), kuid originaalhelistik Bb duur on kahjuks ebamugavalt kõrge. Kõrgeimas D noodis, mida uue isamaalaulu laulja vaid korraks puudutab, tuleb viibida hoopis pikemalt. Madalamahäälsed peaksid hääle säästmisest vahepeal sooritama oktaavihüppeid alla. Küll oleks kena, kui selle orkestripartiid transponeeritaks Ab (või veel parem Gb) duuri.

Ei saa jätta kadestamata lätlasi mitte ainult nende hümni suursugususe, vaid ka ulatuse pärast – kõigest suur sekst ehk poolteist tooni vähem kui oktaav (nagu, muide, ka Sibeliuse “Finlandial”).

Just seesama meloodia ulatus on ka üks oluline põhjus, miks ei saa “laulupidude hümnist” (Ernesaksa “Mu isamaa on minu arm”) iialgi riigihümni. Väikese tertsi võrra vähem kui kaks oktaavi on enam-vähem harrastuslaulja võimete piir. Seda saavad sõltuvalt valitavast helistikust ühehäälselt ühekorraga laulda vaid aldid ja bassid või sopranid ja tenorid.