Lennuk maandus Mahe saarel 6. märtsil kella 12.30 paiku. Kuna esimene sihtkoht oli kohe Praslini saar, siis vajasime transporti sadamasse. Seda pakkus tasuta kohalik turismiametkond. Buss pidi tulema kell 14.30, ent oli juba kell 14 kohal. Seda kauem pidime küll ootama sadamas laeva väljumist.
Praslinile vedas meid tavaline liinikaater, mis tegi ookeanilainetes õige kiiret sõitu ning paaril korral tundus, et isegi sooritas hüppeid.
Ma ei kujutanud ette, et näen korraga nii paljusid inimesi, kes selle asemel, et kõrgeid laineid ja metsikut õõtsumist nautida, peavad tegelema hoopis… teadagi, millega. Umbes iga kolmas selle kaatri ülemisel tekil. Arutlesin ühe eestlasest turistiga (kes oli ka igaks juhuks merehaigusevastast rohtu võtnud), et mis võiks veel peale tabletikeemia selle vastu aidata? Rumm? Tema mäletas üht enda sõitu kaubalaevas, mis jäi Taani väinades tormi kätte ning ütles, et valge viin ja vinnutatud soolakala mõjusid hästi. Paraku ei lõppenud talle üldse hästi selle sõidu juhuslik meenu(ta)mine. Tablettki osutus kasutuks. Kahetsesin pattu, et olin temaga juttu ajades “kurja vaimu” välja kutsunud. Jõudsime arvamusele, et üks merehaiguse tekitajatest on selle tekkimise võimalusele mõtlemine ja mine tea, ehk isegi igaks juhuks tableti võtmine…
Kaatri jõudes tasastele vetele ja randudes rahunesid ka kõik senised merehaiged. Rõõmuks seda kõike vaevalt nimetada saab, ent kergendustundeks ikka.