Vastuhakust ühiskonna vananemisele

Tahaksin küsida teilt kõigilt, kes te aeg-ajalt tõdete, et Eesti elanikkond vananeb ja “vaadake, mujal Euroopas ju ka” – miks te jutlustate pensioniea tõstmist ja muid meetmeid selle tendentsiga kohanemiseks ega julge alistumismõtete asemel pakkuda ideid vastuhakuks meie oma jõududega?

Võime vaid oletada, et vastus peitub asjades, mida meie kaaskondlased meie arvates pühaks peavad ega ole valmis hülgama. Just nimelt meie arvates.

Pole ju kahtlust, et kui keegi räägib vastuhakust ühiskonna vananemisele meie oma jõududega, siis see saab tähendada vaid sotsiaalpoliitikat – sellist, mis ka tegelikult soosiks loomulikku iivet. Järelikult lastetoetusi, mille suurus pole pelgalt sümboolne (45 eurot kuus seda paraku on), vaid katab lapse põhivajadused.

Olen näiteks ise olnud nii häbematu, et pakkunud välja nn eestlaste solidaarsuspaketi idee, mille eesmärk oleks luua just eestlastele võimalus saavutada iibes edumaa ja ehk isegi taastada seeläbi oma sõjaeelne osakaal elanikkonnast, seda võib-olla juba aastaks 2041.

Või oleks parem viis vananemisprotsessi tagasipööramiseks kogu sotsiaalse kaitse süsteemi radikaalne reform? Näiteks selline, nagu näeb ette tingimusteta põhisissetuleku ehk igamehepalga ehk kodanikupalga idee, mida meie avalikkus tunneb eelkõige tänu hiljutisele Euroopa kodanikualgatuse kampaaniale. Kui teed palgatööd, on sul põhivajadusi (toit, eluase jne) kattev riiklik põhisissetulek ja lisaks veel kordades suurem töötasu ka; kui oled töötu, laps või eakas inimene, on sul lihtsalt põhisissetulek. Tööd tehakse mitte ellujäämise, vaid jõukama elu nimel. Kaob vaesumishirm, mis sunnib tänapäeva inimest taluma halbu töötingimusi või halba abielu. See asendub kindlustundega tuleviku ees, mille puudumine on kaa üks lastest loobumise põhjusi. Vajaduspõhisest sotsiaalse kaitse süsteemist saab sõltuvussuhetest vabastav süsteem. Riigiaparaat kahaneb, sest toetusetaotluste menetlemine ja sellega tegelevad ametnikud jäävad minevikku, enamus seniseid toetusi sulab lihtsalt üheksainsaks kokku.

Nagu ilmselt taipasite, kaotaksid taolised reformid meie elust mõndagi harjumuspärast ja mõne jaoks ehk armsatki. Ühel juhul jääks multikultuurne Eesti vaid unistuseks, teisel juhul muutuksid mõttetuks nii lahkumishüvitised kui ka näiteks alimendid. Ning otse loomulikult hüvasti, madalad maksumäärad. Seega täielik pühaduseteotus. Eestlane pigem hääbub ajalukku kui et laseb makse tõsta, sest see lõhnab ju sotsialismi järgi. No pasaran!

Tegelikult ma vist liialdasin. Seesama Euroopa kodanikualgatuse kampaania näitas, et eestlaste valmisolek elu pea peale pööravateks uuendusteks sotsiaalse kaitse vallas on suisa euroliidu kolmas, kui arvestada petitsioonile antud toetusavalduste suhet elanike arvu.

Jakob Hurt kutsus meid saama suureks vaimult, kuid ei kutsunud jääma väikeseks arvult. Seda enam ei kutsunud ta eestlasi alistuma ja leppima oma kahanemisega või sellest lausa  rõõmu tundma. Loodan, et reedesel arvamusliidrite lõunal osalejatel jätkub julgust otsida võimalusi vastuvoolu ujumiseks.

—-

Eelnev jutt, nagu aru saate, on kirjutatud enne arvamusliidrite lõunat ning see ilmus tänases Virumaa Teatajas, mille osalejad ka endaga kaasa said. Nimetatud üritusel käis Riigikogu sotsiaalkomisjoni esimeees Margus Tsahkna välja mõtte, et pensioniiga tuleks vabaks lasta:

“Iga inimene soovib elada paremini, selleks tuleb tööd teha, aga neile, kes ei suuda tööd teha, peaks olema tagatud mingi standard.”

See ühtib täielikult tingimusteta põhisissetuleku ideega.