Tallinn: pool sajandit unistust mereni ulatuvast kesklinnast

“Uheks suuremaks tooks on Merepargi esimese järgu rajamine. See loob kesklinnast pääsu mere juurde. Park rajatakse elektrijaama ja endise kukermiiditehase vahele; tema esimene järk ulatub kaubasadamast vana kalasadamani.”

Nii kirjutas Tallinna omaaegne peaarhitekt Dmitri Bruns raamatus “Tallinn täna ja homme”, mis andis ülevaate linnaruumi senisest kujunemisest ja tulevikuplaanidest. Aasta oli 1962. Juba üle poole sajandi tagasi.

Peaarhitekt jätkas:

“Jalutagem kujutluses mööda tulevast parki. Põhja puiesteelt viib 110 meetri pikkune sirge allee otse mere äärde. Vasakul, elektrijaama pool, seisab rida kergeid klaaskioske, millest võib osta ajalehti ja ajakirju, jäätist ja limonaadi. Eredavärviliste varjude all seisavad lauakesed. Puiesteest paremal on lastesektor, kust kostab kõige pisemate külastajate rõõmsat naeru. Ja kuis siis mitte rõõmustada, kui käepärast on jalgrattasõiduteed, madal bassein, ronimisredelid ja palju muud lastele meelepärast! Edasi minnes jõuame sadamani, mille kai ääres peatuvad lõbusõidukaatrid ja meretrammid, millega võib sõita Piritale, Meriväiljale, Aegnale ja Naissaarele. Samas k6rval on kerge kassapaviljon koos väikese majakaga, sellest paremal suvekohvik. Siin on mõnus nautida kohvitassi juures kaunist vaadet merele. Kohviku taga asub väike kanal sillakestega.

Graniidist kaldamüüri siin pole. Mööda kividega sillutatud nõlva saab laskuda otse veeni. Silm puhkab lillepuhmastel, muru rohelusel ja vee kohale kummarduvail puudel.

Kõike seda võime näha juba paari aasta pärast kohal, kus tänapäeval on vaid näotud ajutised laohooned.

Hiljem, kui Paljassaarel valmib uus kalasadam, likvideeritakse vana kalasadam elektrijaama taga lõplikult, ja siis pikeneb park veel kilomeetri võrra kuni Suur-Patarei tänavani. Endise kalasadama kohale tuleb sadam kohalikele reisilaevadele, spordilaevadele ja jahtidele.

Nii saab teoks üks generarlplaani tähtsamaid elemente – kesklinna ühendamine merega.”

Elu läks mõnevõrra teisiti. Alates 1980. aastast viis kesklinna mere äärde linnahall. Uue kalasadama valmimine Paljassaarel ei viinud vana kalasadamat minema – seal tegutses kolhoosidevaheline laevaremonditehas. Nõukogude merejalaväelaste sõjaväeosa ja betoonitehast linnahallist paremal peaksime ka mäletama.

Kalarand sai tööstusobjetidest puhtaks alles sajandivahetuseks. Ernesto Preatoni lubas olla tubli arendaja ja tühermaast midagi ilusat teha, allkirjastas linnapea Jüri Mõisaga veel sellekohase piduliku paberi. Aasta oli 2000.

Laevaremonditehast pole, tühermaa on. Betoonitehast pole, tühermaa on. Aasta on 2014. No comment.

Vähemalt on meil hävingust päästetud vesilennukite angaar ja Pikakari rand. Asi seegi.