Tuttavlikud turbulentsid 1931-1934 Elmar Tambeki mälestustes

Ajal, mil üks Eesti erakond või mõni selle erakonna poliitik on uudistes ja arvamuslugudes kas otseselt negatiivne kangelane (nii enda kui ka teise, veel “kurjema” erakonna pattude eest) või siis lihtsalt igaks juhuks nagu möödaminnes mainitud mingis negatiivses kontekstis (üks natside propagandavõtteid), sai minust saatuse tahtel Elmar Tambeki  kaheosalise mälestusteraamatu “Tõus ja mõõn” omanik. Huvitav kokkusattumus.

Elmar Tambek oli sõjaväelane, jurist ja kriminoloog, kes töötas prokurörina Rakveres ja Tallinnas ning oli alates 1938. aastast presidendi kantselei ülem – ka eksiilis ning seda kuni surmani. Tema Kanadas välja antud kaheosalises mälestusteraamatus “Tõus ja mõõn” (1964) on muu hulgas kirjas tema tähelepanekud 1930-ndate alguse põhiseaduskriisist ning sellega seotud vabadussõjalaste tähelennust ja krahhist. Millised tähelepanekud?

Põhiseaduse muutmise algsed algatajad polnud mitte vabadussõjalased, vaid Päts ja Tõnisson, kes pöördusid vabadussõjalaste poole, et nemad initsiatiiviga esineksid. Järgneski soovitus uue põhiseaduse väljatöötamiseks, kus täitevvõimul oleks suurem roll. Esimesed kaks põhiseaduse eelnõu kukkusid läbi, ehkki Toompeal tehti kõik, et tagada nende vastuvõtmist. Riigikogu aga keeldus laiali minemast.

Lõpuks otsustas Riigikogu panna rahvahääletusele vabadussõjalaste esitatud eelnõu. Samas tegid tollased “kartellipoliitikud” kõik, et seegi läbi kukuks. Vabadussõjalasi tõrvati meedias ja kõnekoosolekutel kuidas jaksati. Kehtestati isegi kaitseseisukord ning vabadussõjalaste tegevus peatati. Propaganda põhiseaduse poolt hääletamiseks oli keelatud. Tänu sellistele vastumeetmetele läks rahvas just vabadussõjalaste selja taha ning hääletas nende põhiseaduse poolt ning see jõustus 1934. aasta algul.

Ootamatult suur võit ja populaarsus aga viisid tasakaalukamateltki reaalsustaju ning võimuiha varjutas mõistuse. Elmar Tambek tunnistas, et mõnedki tema tuttavatest, kes vabadussõjalaste liikumisse kuulusid, ei olnud enam need inimesed, keda ta oli varem tundnud. Kuid süü kogu olukorra eest, mis ajendas Pätsi riigipöördele, lasub tema arvates mitte vabadussõjalastel, vaid Toompea poliitikutel, kes pidasid ennastsalgavat võitlust uue jõu ilmumise vastu nende keskele.

Kõigil, kes tänases Eestis omavahel infosõda peavad, on mõtet alljärgnev igaks juhuks läbi lugeda. Ja mõelda, kas see, mida te teete, annab ikka soovitud tulemuse puhtalt, ilma ühegi ebameeldiva “boonuseta”?

 

Elmar Tambek “Tõus ja mõõn” I osa, “Orto”, Toronto 1964

Lk 104- 112

Meie tolleaegsed vabadussõjalaste ühingud, arvestades rahva meeleolu, esitasid Riigikogule memorandumi, et kehtivat Põhiseadust parandataks ning valitsemisvõimule antaks suurem võim.

K. Eenpalu Valitsuse ajal Riigikogu koostaski vastava Põhiseaduse muutmise eelnõu. See läks rahvahääletusele 13.- 15. aug. 1932.

Seadus nägi Põhiseaduse muutmiseks ette vähemalt 50% kõigist hääleõiguslike kodanike poolthäältest. Et saavutada see protsendimäär, tehti rahvahääletus seadusega sunduslikuks karistuse ähvardusel.

1932. a. augustikuu rahvahääletuse tulemused olid: poolt (+) 333 979 ja vastu (-) 345 215 (I rahvahääletus)

/—/ Eenpalu valitsus langes.

Ka Riigikogu oleks pidanud langema, s.t. laiali minema, sest rahvas ei olnud põhiseaduse küsimuses Riigikoguga päri. Riigikogu aga ei läinud laiali. Riigikogu leidis nimelt, et rahvas olevat olnud mitte Riigikogu poolt vastuvõetud seaduse, vaid seaduse eelnõu vastu (?!).

/—/

Lõpuks Tõnisson sai oma IV ehk nn. Kolgata tee Valitsuse kokku sakslaste ja venelaste häältega.

See Valitsus (maj.-min. Peeter Kurvits) viis krooni kursi alla ja pani Riigikogu teise Põhiseaduse muutmise eelnõu rahvahääletusele, pärast seda kui vabadussõjalased olid esitanud Riigikogule oma Põhiseaduse muutmise eelnõu.

/—/

Riigikogu II eelnõu läbimineku tagatiseks peeti vajalikuks alandada 50%-line kvoorum 30% peale. Hääletamise sundus kaotati aga ära. Ühe sõnaga: teen nagu tahan – täna nii, homme naa!

Võeti vastu ka otsus, et seda eelnõu peavad toetama ning tema kasuks propagandat tegema kõik Riigikogu liikmed. Seda tehtigi, aga mitte innu ja veendumusega, vaid nagu moe pärast.Nii nagu seda tegi Kerem Rakveres, millest olen juba kirjutanud.

Seejuures üle Eesti muud ei olnud kuuldagi, kui kaklustest ja laimumudaga pildumistest kõnekoosolekutel. Eriti agarad olid kaklema sotsid ühelt ja vabadussõdalaste “kaikamehed” teiselt poolt.

Just enne II raahvahääletust Vab. Valitsus tegi salajase korralduse riigiteenijatele, et need peavad hääletama, kuigi hääletamise sundus oli vahepeal kaotatud. Hääletada tuli poolt, nii sain mina aru.

See korraldus tilkus aga läbi ning Rakveres vabadussõjalased otsustasid hääletada ise ja ka teisi veenda hääletama vastu.

10.-12. juunil 1933 see Riigikogu II eelnõu sai rahvahääletusel:

+ 161 598 ja – 333 118 (II rahvahääletus)
Kukkus seega haledalt läbi.

Nüüd ei jäänud Riigikogul koos Vab. Valitsusega muud üle kui lahkuda ning uue Riigikogu koosseisu valimised välja kuulutada.

Seda aga ei tehtud ka nüüd. Põhjus olevat sama, mis eelmisel korral.

Täbarast seisukorrast puhtalt väljatulemiseks otsustati lõpuks panna ka vabadussõjalaste eelnõu rahvahääletusele, selles õndsas lootuses arvatavasti, et rahvas kukutab ka selle läbi.

Omalt poolt aidati sellele läbikukkumisele seega kaasa, et tõsteti põhiseaduse muutmise kvoorum 50% peale tagasi.

Edasi Toompea tegi veel kaks suurt eksisammu, mis kindlustasid vabadussõjalaste eelnõu läbimineku.

Üks samm oli see, et hakati ajakirjanduses ja avalikel kõnekoosolekutel hoolimatult, aga ka oskamatult, tegema kihutustööd vabadussõjalaste ja nende eelnõu vastu.

Teiseks eksisammuks oli põhjendamata kaitseseisukorra väljakuulutamine Jaan Tõnissoni poolt 11. augustil 1933 ja vabadussõjalaste ühingute sulgemine ühes koosolekute pidamise keelustamisega.

/—/

Kui kõik sammud vabadussõjalaste eelnõu läbikukkumiseks olid astutud, s.t. hääletamisesundus kaotatud, kvoorum 50% peale tõstetud, maa kaitseseisukorda seatud, vabadussõjalaste organisatsioonid suletud ja koosolekute pidamine keelatud )et keegi ei saaks hääletusele mineva eelnõu poolt kihutustööd teha), läks vabadussõjalaste Põhiseaduse muutmise eelnõu 14.-16. okt 1933 rahvahääletusele. Seega väga rasketes tingimustes.

Toompea oli kindel, et see eelnõu kukub läbi.

Rahvas otsustas aga teisiti:

+ 416 878 (ehk 56,3% ja – 156 894 (III rahvahääletus)

Ta kiideti nii heaks, et langes J.Tõnissoni Valitsus ja sisekaitseülemat rahvas kandis kätel.

***

Kui vaadelda nende kirjeldatud kolme rahvahääletuse kulgu analüütiliselt ja küsida, kes on süüdi eesti rahva meeleolu perturbatsioonis ning kes andis tõuke, et kaine eesti rahvas avas III rahvahääletusega ukse sündmustele, mis viisid Eesti omariikluse kuristiku äärele, siis esimene vastus sellele küsimusele on, et selles ei saa kuidagi süüdistada vabadussõjalasi, nagu seda paljud on teinud ja ka veel praegugi (kirjutatud 1964. al) teevad.

/—/

Fakt on see, et 1920. a. Põhiseaduse parandamise vajaduse “avastasid” mitte vabadussõjalased, vaid Riigikogu kainemad ja riiklikumalt mõtlevad pead K. Pätsiga ja J. Tõnissoniga eesotsas, et pidurdada erakondade võimutsemist riigihuvide arvel.

Fakt on ka see, et Riigikogu ise ei teinud ega oleks ka kunagi midagi teinud oma võimutsemise õiguste kärpimiseks, kui talle poleks survet avaldatud.

Algatus pidi tulema väljastpoolt. Sobivamateks algatajateks peeti vabadussõjalasi, mispärast K. Päts ja J. Tõnisson astusid 1931. a. läbirääkimistesse selle akuutse küsimuse üle Vabadussõjalaste Keskliidu juhatuse vanemate liikmetega kindral Põlderiga ja Roska-Orasmaaga. Läbirääkimiste tulemusena märtsikongressil 1931 vabadussõjalased otsustasid soovitada, et Riigikogu parandaks Põhiseaduse ning seaks sisse laialdaste volitustega Presidendi instituudi.

See “kõrvalt tulnud algatus” pani Riigikogus asja liikuma. Kuidas ta seal liikus või “liigutati”, sellest olen juba kirjutanud. Ja see annab ka vastuse selle osa alguses ülesseatud süü küsimusele.

Siinkohal tuleks veel kinni naelutada seik, et Toompea “lehmakauplejad”, kui nad ei tahtnud anda vabadussõjalastele tunnustust põhiseaduse parandamises, tegid suure vea ning saatusliku eksisammu, hakates vabadussõjalasi mõnitama ja maha tegema.

Kui meie poliitilised erakonnad oleksid olnud vähegi targad, nad oleksid läinud vabadussõjalastest vaikides mööda. Riigikogu toimis aga just vastupidi. Vabadussõjalastele pöörati eriline tähelepanu ning äratati ka rahva huvi vabadussõjalaste ja nende taotluste vastu.

Rahvas võttis loomusunniliselt vaenuliku hoiaku kõigi nende nagu rahva vastu sihitud Riigikogu ja Vab. Valitsuse sammude suhtes. Rahva sümpaatia pärast I rahvahääletust kaldus järsult vabadussõjalaste kui “süütult kannatajate” poole.

***

1932. a. ja isegi 1933. a. oli olemas koostöö võimalus vabadussõjalastega. Seda oleksid pidanud ära kasutama meie Riigikogu erakonnad. /—/

1932. a. ja 1933. a. esimesel poolel vabadussõjalaste poliitiline kreedo ei olnud lõplikult veel välja kujunenud ning vapsismiks kristalliseerunud. Ma ei usu, et teiste parteide kõrval rahulikult arenedes see väljakujunemine oleks lõppenud fašismiga ja juhiprintsiibiga. See uus erakond oleks kahtlemata olnud rahvussotsialistliku värvinguga eesti rahvuslase kuues ning meie ühiskondlikus elus sotsiaalseid uuendusi taotlev, aga teiste erakondade kõrval ta ei oleks iialgi toonud meile “verstapostist” diktaatorit. Sest oma olemuselt vabadussõjalased oleksid ikkagi olnud eesti demokraatik partei ning Eesti riikliku sõltumatuse ägedamaid pooldajaid ning kaitsjaid.

/—/

Kui vaadelda vabadussõjalaste poolt esilenihutatud juhtkonda, /—/ siis peab tõsiselt imestama, miks meie vanad erakonnad ei tahtnud neid inimesi endi hulka Riigikokku, milleks oli hea võimalus pärast I rahvahääletust. Kas need mehed olid halvemad kui Piiskarid, Undid, Keerdod, Ruusid jne.?

Kui Artur Sirk ja tema mõttekaaslased oleks lastud põhiseaduslikus korras õigel ajal Riigikokku, siis oleksid vapsismi jalad korraga alt läinud olnud. Siis poleks meil olnud Riigikogu ja vabadussõjalaste vahelist võitlust Põhiseaduse pärast. Siis meil poleks olnud ka III rahvahääletust, mis oli vapsismi akušööriks.

Selle suure eksisammu astumisel Riigikogu poolt mängisid otsustavat osa arvatavasti nii poliitiline taipamatus kui ka kartus, et uued inimesed pühivad vanad minema. /—/ Nood mehed Toompealt oskasid tõesti ajada riiklikke asju! Nemad on süüdi, et vabadussõjalastest koos nende kaasajooksjatega said vapsid, kes ei oleks kohkunud tagasi uue Põhisaduse laiades raamides ühe partei diktatuurist.

Nood mehed Toompealt veeretasid meie riigivankri nii lähedale segaduste ja korratuste kuristikule, et meie ainuke tolleaegne kainelt mõtlev riigimees K. Päts seisis üksinda dilemma ees: Kas jätta kõik sinna paika, lasta minna kuidas läheb või katsuda päästa Eesti Vabariik?

Ja kui Päts valis õige riigi-isana viimase tee, siis noodsamad mehed Toompealt olid kohkunud ja moraalselt vapustatud. /—/

***

Pärast III rahvahääletust vabadussõjalaste ühingud alustasid jälle tegevust. Kuid endisest hoogsamalt, hoolimatumal ja poliitiliselt mõtlematul viisil.

/—/

Lk 141-144

Tundsin tähtsamaid Tallinna vapse: Artur Sirku, Hans Parist, dr. G. Dunkelit jt. endisest ajast kui tagasihoidlikke ning tasakaalukaid mehi. Seepärast mind pani lausa imestama muudatus, mis nendega oli vahepeal toimunud, kui mina olin Rakveres. Nad olid kõik nagu arust ära või joobnud. Käisid ringi väga tähtsatena ja iseteadvatena. Mõistlikku juttu ei saanud nendega enam ajada. Nad olid kurdid igale hoiatavale häälele. Kriitikat nad ei talunud mingisugust. Nad teadsid kõik ikka paremini kui sina.  Ikka ja jälle nad vastasid: “Nüüd on õige aeg! Nüüd või mitte kunagi! Rahvas on meie poolt. Võim peab kuuluma ja kuulub meile. Meie oleme uue Põhiseaduse isad ning meie kohus on ta ka ellu viia.” Jne. jne.

/—/

Kui mõistsid hukka sopaloopimise vapside poolt, eriti “Võitluses” (dr. Hj. Mäe), ning soovitasid toimida korrektselt ja aumehelikult, siis nimetati sind oportunistiks, kõhklejaks, renegaadiks, kes laskvat paraja momendi mööda, magavat soodsa võimaluse maha või mängivat kuritahtlikult võidu käest.

*

Mis oli seesuguse metamorfoosi põhjuseks varem rahulikkudes ja kainelt mõtlevates meestes? Oli see meie poliitiline noorus, meie tuntud jonn või eestlastele omane enda teistest paremaks pidamine? Või oli see ainult vapside poliitilise lastetoa puudus?

Kui uurida tolleaegseid sündmusi meie kodumaa ja kogu maailma olukordade taustal, pühendades eriti tähelepanu vapsismi arengu psühholoogilisele küljele, siis tuleb minu arvates tunnistada, et peale loetletud rassiliste ja individuaalsete põhjuste mängisid vapside tõekspidamiste kujunemisel eriti tähtsat osa ka massipsühhoos ja kartus omaenda isiku heaolu pärast.

Massipsühhoosi ma pean vapside meeletu taktika ning sageli otse arusaamatute võitlusvõtete peamiseks põhjuseks. Võit III rahvahääletusel oli olnud ootamatult suur. Vapsidele kaasajooksva pööbli arv kasvas kohutava kiirusega. See pani võimukõrgustega mitteharjunud inimestel pea pööritama.

Tolles võidujoovastuses ja arvatavatele uutele võimukandjatele hosiaanat karjuva massi trüginas hakkasid mõistuse asemel rääkima tunded ning veetlevast tuleviku fatamorgaanast pimestatult mindi uisapäisa lahingusse võimu pärast vana vilunud riigimehega, kellele vapsidel ei olnud vastu panna ühtki väärilist meest.

Teati küll, et Päts ei ole mingi partei “verstapost” ja et tal on poliitilistes võitlustes karastunud hing, aga keegi ei uskunud, et ta võtab lahingu seesugustes waterloolistes tingimustes vastu: “Kõik on ju meie poolt. Päts lihtsalt ei julge tulla meie vastu!”