Pealinnast tuli sel suvel häid uudiseid, mis annavad lootust, et Tallinna Patarei merekindluse tulevase sisu kujundamsel arvestatakse eelkõige tolle paiga rolli Eesti ajaloos. Merekindluse päästmise initsiatiivi haaras organisatsioon, mida on raske, kui mitte võimatu kahtlustada kommertshuvides või vähemalt nende seadmises esiplaanile.
Eriti vääriks arvestamist just Patarei vanglaminevik. Miks? Kogu oma sünguses peidab see endas muu hulgas haruldast võimalust esitleda Eesti ajalugu üsna tavatu nurga alt, mis – mine tea – ärataks ehk koguni ülemaailmset tähelepanu.
Arvan, et Sihtasutusel Kalaranna Patarei ja kõigil teistel, kel selle kompleksi sisu kujundamisel midagi kaasa rääkida, tasuks kaaluda võimalust luua Patareisse Eesti poliitvangide vahakujude püsiekspositsioon.
vt. ka Virumaa Teataja veebis (tasuline) ja digitaliseeritud paberlehest DIGARis
Mitte ainult heade poolelt
Olgu öeldud, et ekspositsiooni tööpealkirjaga “Poliitvangid Eestis läbi aegade” ei peaks käsitlema mingi autahvli või häbipostina, vaid faktide kogumina, ühe loomuliku osana Maarja Vaino pakutud “mälupatareist”.
Vangikongide vahast asukad moodustaksid poliitilises mõttes kirju seltskonna. Ainsana ühendaks neid asjaolu, et nende “modellid” olid poliitilistel põhjustel ühe või teise Eestis valitsenud riigikorraga pahuksis, võimudele pinnuks silmas – ükskõik, kas selle taga oli tõesti nende poliitiline tegevus või lihtsalt võimu paranoia. Seega leiaksime kommuniste, vapse, rahvuskomiteelasi, kodanlikeks natsionalisteks tembeldatuid ning muidugi vabadusvõitlejaid ja meelsusvange lähiminevikust. Kongide ustel oleksid siis ka vastavate lippude kujutised, mis näitaksid, milline riigikord neid endale ohtlikuks pidas. Mõnel juhul võib oluline olla ka aastaarv.
Lisaks vangide “lugudele” saaksime muidugi ettekujutuse, millistes tingimustes nad vangipõlve veetsid.
Madisson ja Allik ning teisi näiteid
Ühe kongi uksel näeksime nii Eesti kui ka NSVL lippu, kongist aga leiaksime emotsionaalsele keskustelule viitavates poosides Hendrik Alliku ja Tiit Madissoni. Neil õnnestus poliitilistel põhjustel kinni istuda nii Eesti kui ka nõukogude ajal. Sama lugu oleks Andres Larkaga – Vabadussõdalaste Liidu juhtfiguuriks olemine viis vangi nii Eesti kui ka nõukogude ajal. Vangla asukate hulgas oleks kindlasti Jaan Kross. Tema kohta käival infomaterjalil oleks kaks punalippu, neist üks haakristiga, teine sirbi ja vasaraga. Mõlema lipu taga seisaks aga üks ja sama süüdistus – seotus Saksa okupatsiooni aegse põrandaaluse Eesti Rahvuskomiteega.
Omaette kambrit number 1950 vääriks näiteks laulupeokolmik Tuudur Vettik, Riho Päts ja Alfred Karindi kui “kodanlike natsionalistide” vastase nõiajahi ohvrid. Muidugi peaks asukate hulgas olema Konstantin Päts, kes istus kinni mitte üksnes nõukogude, vaid ka tsaariajal ning Saksa Keisririigi võimu all. Jüri Kukk, Mart Niklus ja Enn Tarto niikuinii.
Ehk oleks asjakohane vahast vang ka Johannes Hint? Teda peame küll pigem turumajanduse märtriks, aga ei saa öelda, et tema vangistamisel oleksid poliitilised motiivid puudunud.
Aitab siinkohal näidetest. Eeltoodu peaks olema piisav niidiots edasimõtlemiseks.
Vahakujude sõnum
Tehes hetkeks kõrvalepõike vaidlusesse “Okupatsioonide muuseum” vs “Vabamu”… Mõelge, head otsustajad, hästi järele, mida me tahame 2018. aasta Eestis näha (ja näidata) museaalina. Vabadust? Või siiski okupatsioone? Muidugi ei peaks see olema musta linti mähitud leinamaja. Aga Okupatsioonide muuseumi nimi võiks alles jääda. Uue nime idee kohta jätan arvamuse ütlemata.
Kui Okupatsioonide muuseumis on museaaliks okupatsioonid, siis kes või mis on õigupoolest museaal Patarei vanglas? Millist suurt sõnumit peaksime otsima poliitvangide vahakujudest?
Kui, siis soovi, et poliitvangist kui nähtusest, eelkõige aga selle nähtuse olemasolu põhjustest Eestis saaksime rääkida vaid minevikuvormis. Et need on museaalid. Loodetavasti igaveseks.