2016 nigu niuhti

Huvitav, et lõppev aasta ei suutnud minu jaoks jätta mingeid erilisi jälgi. Oli ühtlaselt perekeskne ja möödus ta kuidagi vuhinal. Ilma ühegi olulise lõpptulemuseta. Siiski – paari ilusa momendiga.

28. mail osalesime meeskooriga Uma Pidol – võrokeelsel laulupeol, mis sedapuhku toimus Põlvas Intsikurmu lauluväljakul. Imetlesin repertuaari, mille autoriteks enamjaolt kohalikud viisisepad. Aapo Ilvese “Puu kasussõ korgõs” on midagi, mis võiks kõlada suurel laulupeol. Midagi muud kui rahulolu ei osanud ma lugeda ka Rakvere laulumeeste nägudest.

6. detsembril kuulsin oma kõrvaga, mismoodi on rahvusvahelises koostöös antud uus elu Eesti levimuusika pärlitele. Nokia Kontserdimajas toimus Eesti Autorite Ühingu juubelipidu, kus esitleti vastvalminud CD-d “Muinaslugu sinilinnust”. Omal ajal teenimatult siiapoole raudset eesriiet aheldatud eestimaine muusika on valmis vallutama maailma. Noh, eks kunstilises mõttes on seal võimalik üht-teist kritiseerida ka. Mu enda meelest on küsitav, kas oli ilmtingmata vaja teha inglisekeelseid tekste hoopis teise sisuga kui originaalis… Aga elamus oli ilus. Ning rõõm oli üle hulga aja kohtuda meeldivate tuttavatega, nagu Villu Kangur, Vello Salumets ja teised ning saada uusi tuttavaid.

Muide, täpselt kuu aega varem tähistati sealsamas Gustav Adolfi Gümnaasiumi 385. sünnipäeva. Nii et mul oli rõõm taas trehvata klassiõdesid ja teisi kooliõdesid-vendi, kunagisi õpetajaid, kellest mõnigi on täpselt sama nägu nagu ka aastal 1985. Selle sündmuse puhul oli koguni rockooper loodud, teemaks kurikuulsad kummitused koolimajas. Siim Aimla muusika ja Jaak Juske libreto. Idee oli äge ja tulemus ülilühikest aega kestnud loomeprotsessi kohta vägev. Tõsi küll, ma teen näo, et vähemalt seda liigendavat “vahekõlli” ei olnud.

Ja veel – aasta bänd on Põhja Konn. Kõik.

Välismaal toimunu? Üllatusi polnud. Pigem kinnitas varasemaid oletusi ja seisukohti. Brexit ja Trump näitasid, et nn peavoolupoliitika enesekindlus, rahva lolliks pidamine ja teisitimõtlejate populistideks nimetamine pigem soodustavad kui hoiavad ära taolisi valikuid. Kas see just mingi võit oli, seda on vara öelda, kuid kaotajad peavad süüdlasi otsides peeglisse vaatama. Terroriaktid näitasid omakorda ilmekalt seda, kui lihtne on kuritarvitada sedasorti avatust, mis on valmis kogu maailma oma magamistuppa kutsuma ja kõiki valimatult embama.

Eestiski polnud õigeid üllatusi. Ükskord pidi ju Savisaar niikuinii jääma hinge tõmbama ning kuniks Eestis demokraatiat jätkub, ei saa Reformierakond ega ükski teine loota, et võimu juurde juurdutakse igaveseks.

Ka see, et presidendivalimised läksid lõpuks nii, nagu nad läksid, polnud iseenesest mingi põhimõtteline ootamatus, kuigi erakonnapoliitikute riigimehelikkuse defitsiit osutus arvatust suuremaks. Toimunu lihtsalt kinnitas taas otsevalimiste eeliseid. Otsevalimistel pole võimalik korraldada mingit mängu tühjade sedelitega.

Tõsi – presidendi isik oli mulle kui poliitikast kõrval seisjale üllatav leid. Eks poliitikud teadnud teda paremini. Omal ajal, kui Lennart Meri sai presidendiks, oli täpselt sama lugu. Rahva enamuse toetust ei oleks ta saanud, aga poliitikud, kes veensid teda presidendiks kandideerima, teadsid paremini, milleks mees võimeline on. Ehkki tollased valimised olid Arnold Rüütlile ärategemine, oli vähemalt tulemus suurepärane (ka Rüütli meelest, nagu olen aru saanud). Loodetavasti osutub ka esimene naispresident Kersti Kaljulaid siiski heaks valikuks, ehkki praegu näib tema olek pisut peata ja ehmunud olevat – eelkõige küsimuses, millised peaksid olema presidendi institutsiooni ja kiriku suhted ilmalikus riigis.

Uue presidendi nägu ja tegu ning fakt, et ta käis Tallinna 44. keskkoolis, olles 8.-9. klassi õpilane seisuga 1984, tekitasid minus aga huvi sobrada vanades fotodes. Ükskord ma leian selle aja. Kui mängisin Tallinna Pioneeride Palee (nüüd Huvikeskus Kullo) puhkpilliorkestris, oli meil selles koolis üks üritus. Sai siis tantsugi keerutatud ja mäletan, et üht igati meeldivat tantsupartnerit ka eemalt pildistatud. Mul on kahtlane tunne, et…

Mulle isiklikult algas 2016 süngevõitu toonides. Minu tädi Leida, kes ootas õhinal võimalust teha järgmisel aastal oma 100. juubeli pidu, ei jõudnud seda ära oodata… Ning 40 (!) päeva hiljem läks tema 75-aastane poeg Jüri. Olime neil teistel matustel ikka üsna murelikud ja kippusime vägisi tonte nägema. Õnneks nägime neid vaid seintel.

Parim, mis minu enda elus sel aastal juhtus, oli edasipääs Tärkava koorihelilooja programmi esitamisvooru. Samas – programmi tulemused selguvad alles mais 2017. Tööks läheb nende lugudega veebruaris.

Muidugi olen rahul sellega, et suutsin koostada enda meelest asjaliku ja kaksipidi mõtlemiseks mitte ruumi jätva petitsiooni kodanikupalga küsimuses. Kui juriidiliselt korrektselt väljenduda, siis on see kollektiivne pöördumine “Tingimusteta põhisissetuleku (kodanikupalga) teostatavuse ja mõju uurimisest Eestis”. Aga kas sellele õnnestub koguda piisavalt toetusallkirju, et see läheks riigikogus menetlusse (1000 on vaja) ja kui õnnestub, siis kas see annab ka soovitud tulemuse – see selgub alles uuel aastal. Seni on neid allkirju üsna loiult kogunenud (klikake lingile ja pange allkirju!).  Talvel 2013-2014 läks Euroopa kodanike algatusel paremini ja ma aiman ka, miks. Kuid sellest kunagi hiljem.

Otsustasin ühineda programmiga “Vali IT!”, mis pakub infotehnoloogia õppimise võimalust neile, kellele see pole omandatud eriala. Kõige esimesse, nö pilootrühma mind ei kaasatud, kuid anti teada, et võib-olla järgmisel aastal…

Lühidalt öeldes oli selline “kõik selgub järgmisel aastal” aasta.

Ühel hetkel pean aga end kokku võtma, et võtta kokku oma senine elu. See on vist kombeks, kui “astud ekvaatorile”? Nojah, minuga juhtub see just nimelt 2017. aastal. Annaks taevas ideid, kuidas seda ühtaegu jõukohaselt ja vääriliselt märkida.

Ah, mis seal ikka enam. 2016 arhiivi. Šampusekorgid ja raketid lendama! Tere, 2017!