Kogan 2.0, kodanikupalk ja Eesti mõte

Postimehe arvamusportaalis: “Jaanus Nurmoja: kodanikupalk katseliselt näiteks Narva kolivatele eestlastele?”

Palju õnne – tundub, et piltlikult öeldes on meil nüüd Jevgeni Koganist valminud versioon 2.0! Tema usutunnistus lausa kutsub vääriliselt “tänu” avaldama. Miks ei võiks selleks sobida  näiteks kodanikupalga idee katsetamine ühe sellise testrühma peal, mis moodustuks ainult etnilistest eestlastest, kes oleksid nõus asuma elama Narva ja teistesse Kirde-Eesti venestunud linnadesse? Lisaks riigi üürimajade programmi suunamine just sinna ja just sellele rühmale?

Ükskõik, kas kodanikupalka hakataks päriselt katsetama ka sellisel moel või ei – üheks eelduseks on vähemalt 1000 toetusallkirja, mis viiksid tingimusteta põhisissetuleku (kodanikupalga) teostatavuse ja mõju uurimise algatuse portaalist rahvaalgatus.ee riigikogu saali. Omamoodi sümboolne oleks muidugi selle teokssaamine Võidupühaks.

Rein Ruutsoo seisukohtadele artiklis “Üleskutse Narva getostamiseks” polegi suurt midagi lisada. Kuidagi ei saa aga nõustuda Kaire Uuseni uitmõttega kodanikupalgast spetsiaalselt venelastele eesti keele oskamise eest. See on pehmelt öeldes samas kategoorias ideega, et laulupeol kehtiks venelaste arvukuse tõttu kvoot “kasvõi üksainus vene laul”. Ei ühe ega teise eest ei hakka eestlasi keegi tänama ja neist (rohkem) lugu pidama, ei Arkadyd Narvast ega Mihhailid kõrvalt. Ma ei tea, mis võiks olla viimane asi, mille eest vene(keelsele) kogukonnale Eestis tänulik olla, kuid nende arvukus ja osakaal, mille kujunemise (ei, kujundamise) asjaolusid mäletame liigagi hästi, on sellest tagapool.

Kodanikupalga kui tingimusteta põhisissetuleku kehtestamise korral peaks Eestis olema selle maksmise eeldus ikkagi Eesti kodakondsus, mille saamiseks on meil teadupärast ka keelenõuded. Põhisissetuleku kehtestamine kasvõi ajutiselt (näiteks 25 aastaks) ainult eestlastele oleks vist keeruline. Põhisissetulek kõigile seaduslikele elanikele aga muudaks Eesti magnetiks sotsiaalabituristidele, tekitaks eestlastes taas õigustatud hirmu jääda omaenda kodumaal vähemusse ning paljukirutud “võõraviha” suureneks seetõttu veelgi. Kodanikupalk kui põhisissetulek ainult kodanikele aga toimiks Eesti kodakonduse täiendava väärtustajana ning võiks olla positiivne stiimul vähemalt hallipassirahvalegi.

Kellelgi ei tohiks samas olla midagi selle vastu, et pilootprojekti ajal oleks üks testrühm tõesti mõeldud ainult eestlastele ning et selle eesmärk oleks uurida kodanikupalga kasutamiskõlblikkust regionaalpoliitilise meetmena, kuid ühtaegu ka nõukogude aja demograafiliste järelnähtude leevendajana ning vastumürgina muulaste getostumisele. Seda koosmõjus sama eesmärki silmas pidava eluasemeprogrammiga, mille võimalikud üksikasjad vääriksid ehk eraldi arutelu. Kõik see kokku soosiks eeldatavasti ka loomulikku iivet, luues tingimused selleks, et peresse sünniks lapsi just nii palju nagu pere tahab ning raha(nappus) seda kuidagipidi ei mõjutaks. Tõsi, jutt on katseajast ning lapsi ei ju sünnitata pilootprojekti korras mõneks aastaks. Aga kus on öeldud, et üks pilootprojekt peaks tingimata kestma vaid paar aastat nagu perustulo test Soomes? Näiteks kanadalaste tuntud 70-ndate aastate põhisissetulekueksperiment MINCOME Manitoba provintsis oleks ehk kauemgi kestnud kui viis aastat, kuid riigis vahetus võim ja see ettevõtmine polnud uute valitsejate maitse.

Artikli algul mainitud rahvaalgatus peab vajalikuks ka kodanikupalga territoriaalset testimist tervikuna mõnes maakonnas. Sel juhul oleksid testrühmas loomulikult kõik sel territooriumil elavad EV kodanikud sõltumata emakeelest ja päritolust. Võib-olla kehtiksid ka mingid täpsustavad reeglid uutele tulijatele, lahkujatele või tagasipöördujatele. Olen pakkunud Hiiumaad ja Saaremaad nende geograafilise eripära tõttu. Mäletan ka ettepanekut, et katsealaks võiksid olla koguni kõik asustatud saared. Muide, Tallinn ei oleks katsepolügoonina hea mõte mitmel põhjusel, mida pole vist vaja lahkama hakata (vabandust, Zuzu!) ning ma ei kujuta praegu ka hästi ette, kuidas üks Eesti omavalitsus sellist pilootprojekti iseseisvalt läbi saaks viia.

Üha valjuhäälsemad on ennustused, et tööde automatiseerimise tõttu ootab meid peagi tundmatuseni muutunud töömaastikuga ühiskond, kus palgatööd ei saagi kõigile jätkuda. Igavesti jääb minevikku nn sotsialismiaeg, mil mittetöötamine (täpsemalt töökoha mitteomamine) oli karistatav, töötegemise asemel poesabades seismine aga normaalsus. Kodanikupalk või mõni sama hea alternatiiv tuleb varem või hiljem niikuinii, muudab mõttetuks hõive pärast loodud pseudotöökohad ning soosib samas vabatahtlikku tööd ning muid üldkasulikke tegevusi, mille eest pole olnud kombeks raha maksta (mõelgem kasvõi koorilauluharrastusele). Taoliseks tulevikuks peaks Eesti aegsasti valmistuma ja oma teid otsima kasvõi juba seetõttu, et on vaja “harida oma põldu ise, muidu tuleb seda tegema keegi teine”. See protsess peaks olema eelkõige aus, mitte tekitama ilmaasjata kelleski mingeid “õigustatud ootusi” ning mitte vaikima maha asja võimalikke ebapopulaarseid külgi.

Loodan, et me ei unusta tulevikuteid otsides lähtumast seisukohast, mida väljendas näiteks Mart Nutt 1. juunil riigikogus inimarengu aruande arutelul:

“Eesti põhiseaduse preambulis on seatud Eesti Vabariigi ülesandeks järgmist. Eesti riik peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade. Just see on Eesti Vabariigi olemasolu mõte. Kõik muu – ränne, lõimimine, majanduskasv, heaolu, sotsiaalkindlustus ja palju muud – on vahendid selle ülesande täitmisel ja peavad olema sellele eesmärgile allutatud.”

Ning olgu see artikkel heas mõttes vastuseks Avo-Rein Terepingile, kes kirjutas sellest, millest inimarengu aruanne ei räägi. Ilma liialdamata – rahvastikutaaste ja kodanikupalga küsimus on nagu sukk ja saabas. .