Elukutseego

Jaanus Nurmoja, 2011; avaldatud Virumaa Teatajas 14.05.2011

Oo elukutseego,
sa oled suur ja hell
ja iga sinu tegu
on taeva kõrgusel!

Su koha kõigevägevam
on ekstra sulle loond.
Aupaistet kaugelt, lähedalt
näeb sinul lind ja loom.

Su õu on paik nii püha
kui tempel Pühal Maal.
Seal ainult tuulte müha
võib rahu rikkuda.

Miks pidi seda häbi
küll maailm hoomama,
et õuest kõndis läbi
see, kes peaks roomama?

Ta jäi ju päikse ette!
Ta varju õu sai täis!
Su hiilgus sellel hetkel
vist nähtamatu näis…

See teise hoovi tõbras
veel julges teha häält!
Kuid sinu valuhüüet
kas üldse kuuldi päält?

Ta tuleks kohitseda
ja mutta tõugata
nii, et ta iial enam
ei jõuaks lõuata!

Et unustusehõlma
ta igaveseks kaoks.
Ei meenutada kõlba
ta nime… Mille jaoks?

Su hoovi mälukivil
väärt mõtteid on ehk tal,
kuid hoopis sinu nimi
peab seisma nende all!

Ja selle eest – on kindel,
et kanname me hoolt.
Me tsunft on igal rindel
sul truu, su eest ja poolt!