Nälkjad

kord kevadel Tartus kui päev oli pikk
ja said üha kaunimaks naised   
seal vedeles pargis maas saatana sitt   
must nahkne ja rõvedalt haisev   

see lade võis olla küll üksjagu vana
nii vana et elu ta’s tekkis   
kolmjalgsed ja mustnahksed nälkjad oh pagan   
aegluubis end vedasid hekki   

seal inimhulk treppidel liikus küll rampsi
kuid keegi ei tundnud ei näinud   
peaks aimama siingi vist saatana jampsi   
sest kuhu neil tajud on läinud   

kas tähendust oli sel kõigel ei tea ja
mis tulevik tõi pole andmeid   
võis uskuda näiteks et Eestil ei vea ja   
on lahkumas tuhandeid andeid   

kuid saatana sitta ei näe enam keegi
kui hästi ka otsiks või vaataks   
kõik nälkjad on lahkunud mitmesse leeri   
et elus meid salaja saata   

Jaanus Nurmoja
28.12.2011