kord kevadel Tartus kui päev oli pikk
ja said üha kaunimaks naised
seal vedeles pargis maas saatana sitt
must nahkne ja rõvedalt haisev
see lade võis olla küll üksjagu vana
nii vana et elu ta’s tekkis
kolmjalgsed ja mustnahksed nälkjad oh pagan
aegluubis end vedasid hekki
seal inimhulk treppidel liikus küll rampsi
kuid keegi ei tundnud ei näinud
peaks aimama siingi vist saatana jampsi
sest kuhu neil tajud on läinud
kas tähendust oli sel kõigel ei tea ja
mis tulevik tõi pole andmeid
võis uskuda näiteks et Eestil ei vea ja
on lahkumas tuhandeid andeid
kuid saatana sitta ei näe enam keegi
kui hästi ka otsiks või vaataks
kõik nälkjad on lahkunud mitmesse leeri
et elus meid salaja saata
Jaanus Nurmoja
28.12.2011