PEEGELDAJA
Olen uhke, et mul pole häbi öelda
Olen uhke, et mul pole häbi öelda

Lühidalt öeldes …. päev

Kõigepealt selgus, et seoses fotonäitusega “Valgustatud Rakvere” on tulnud veel üks arve, mida ei osatud ette näha. Õnneks mitte kuigi suur. See ei lähe enam reservist, vaid mujalt. OK.

Siis tuli Eesti Postilt arve ajalehtede laialikandmise eest. Liiga suur – ehkki Rakvere on kantud hinnakirjas gruppi “Teised linnad”, oli arve tehtud nagu maakoha tarvis. Ühikuhind 0,31 krooni asemel 0,72 kr. Noh, seegi sai lahendatud. Saadavad uue arve.

Siis sain teada, et… oktoobrikuus jääb ära üks aastaid oodatud perekondlik sündmus. Ei tea enam, mida öelda või milliseid emotsioone omada ja kuidas neid väljendada.

Tõmbasin endale programmi TNT Atlas, mis idee kohaselt peaks avama mitmeid vektorgraafika faile ning klappima kõikvõimalike GIS andmetega. Tuli välja, et käivitamisfail ei leia ühest dll-ist mingit käivitumiseks vajalikku stardipunkti.

Läksin galeriisse Lääne-Virumaa kevadnäituse avamisele. Võtsin fotoaparaadi kaasa. Panin akud ka sisse, mida mõni aeg tagasi olin laadinud. Aga pilte teha ei saanud. Huvitav, kas tõesti saavad akud tühjaks, kui nad pärast laadimist jäävad laadijasse, mis on vooluvõrgust välja võetud?

Mõtlesin saada selgust perekondliku sündmuse ärajäämise põhjustest. Helistasin tuttavale teadjale-nägijale. Aga temal parajasti klient. Nagu kokku lepitud, helistasin poole tunni pärast jälle. Natuke ta ikka sai mahti vastuste otsimiseks. Süveneda aga jõuab alles umbes ülehomme, kui kolimine on lõppenud.

Tõeline tahtmine oli asju lõhkuda. Aga mõistus, va lurjus, ei lubanud seda teha. Likvideerisin hoopis tarbetute paberite virna. On seegi väljaelamine. Päris tõsiselt.

Huvitav küll, mis edasi?