PEEGELDAJA
Olen uhke, et mul pole häbi öelda
Olen uhke, et mul pole häbi öelda

Minu looming jõulukontserdil?

Uskumatu, aga kui kõik normaalselt läheb, siis võib lausa kaht minu aastate eest sahtlisse kirjutatud laulu kuulda selle aasta jõulude paiku Rakveres!

Seni veel sõnadeta laul sai nüüd sellisesse vormi, et Toivo Peäske, Rakvere Muusikakooli direktor ja Virumaa Kammerorkestri dirigent võib kuulates aru saada, millega on õieti tegu. Seniks aga tuleb veel tööd teha noodipildiga – dünaamikamärgid lisada, vaadata, kas kõik käigud algavad ja lõpevad loogiliselt…

Tegin selle vist umbes 1999 arvutis valmis. Pille oli selles algses versioonis tohutult, kuid mõnedel oli väga vähe mängida. Tookord kuulas seda Jüri-Ruut Kangur, kes teadis muidugi osutada, kus olid pillid mitte just oma õiges kõrguses ja kus neid oli liiga vähe, et üldse kasutada. Nüüd rooksini välja näiteks fagoti, klarneti ja tuuba.

Teine, tekstiga lugu on minu ainuke vaimulik koorilaul “Laudate Dominum”. Muusikaline idee tuli mulle pähe samal 1999. aastal… trollibussis! Tõsi, seal ehmatab ilmselt harrastuslaulja ära taktimõõt 11/8. Aga kui pisut süveneda ja jagada rütmi “üks-kaks-kolm-neli, üks-kaks-kolm, üks-kaks-kolm-neli”, siis peaks mingi tunnetus tekkima. Peäske mängis selle igatahes juba klaveril läbi ning arvas, et vähemalt tekst ja muusika on omavahel loogiliselt paigas. Nüüd sõltub, kuidas suhtub sellesse Solare dirigent.