Hää reporter Valdu Toomla Virumaa Teatajast läbis hiljaaegu tõeliselt piinarikka katsumuse. Minust portreeintervjuud teha… See tundub olevat kõike muud, aga mitte kerge. Mis selle raskeks teeb?
Ma pole just harjunud väga põhjalikult enda sisse vaatama. Ma pole loonud mingit süsteemset pilti oma senisest elukäigust. Pole otsinud põhjendusi kõigele, mis on olnud või tehtud. Või olen lihtsalt unustanud. Endast rääkides olen siksakitav vastaja. Polnud siis ime, kui kevadepoole tuli üritus lihtsalt pooleli jätta ja nüüd, sügisel uuesti jätkata.
Noh, ja kas mul iseenda portreteerimine paremini läheks? Või mälestuste kirjutamine?
Selle viimase puhul ma vähemalt tean, millega ma alustaksin. Nimelt maailma lühikirjeldusega enda tekkeajal 1966. aasta sügisest kuni 1967. aasta esimese pooleni. NSVL, komsomoliopositsioon, valmistumine SSOR 50. aastapäevaks, Vietnami sõda, hipiliikumise sünd ja armastuse suvi, ilusad laulud, II koolinoorte laulu- ja tantsupidu…
Puhtalt kronoloogiline lähenemine oma võimalikes mälestustes ei tuleks mul vist kuigi hästi välja. Ilmselt peaksin korraga võtma ette ühe teema. Keeled, muusika, vaimumaailm…
Mullegi endale oleks paras kunsttükk endast tervikpildi loomine. Kas see räägib killustatusest? Aga võib-olla ma olen lihtsalt arg. Ei julge endasse vaadata. Või laisk – ei viitsi. Või loll – ei oska.
Tunnustus Valdule, et ta sellise töö ette võttis.