Kaevasin kusagilt väga sügavalt mälust, juba kõduneva kultuurkihi alt välja paar oma keskkooliõpilase ajust sündinud ideed, mida ma – oh imet – ei pea isegi täna nii naiivseks, et seda häbeneda.
Tänane kool põeb edukultust. Nii oli see ka nõukogude ajal. Õppekavad ja kogu metoodika on tuupimiskeskne. Nagu nõukogude ajalgi. Ei midagi uut. Edukad on mälumänguri-tüüpi õpilased ja osavad spikerdajad. Harva, kui hinnatakse oskust infot kasutada, luua seoseid, analüüsida, kaasa mõelda. Referaadid on siiski pigem haruldus. Nagu tol ajalgi.
Ometi peaks vist maast-madalast olema võimalik selgeks teha, kes on millist tüüpi õppija. Kellel talletuvad teadmised tunnis õpetajat kuulates, kellel õpikuid lugedes, kellel käigupealt arutledes, kellel täiendavates allikates tuhnides. Kellel on faktimälu, kellel seosemälu, kes on hea suuline vastaja, kes kirjalik; kellele jääb hästi pähe luuletus, kellele arvutuskäik. Kes saab õpitust aru, kes kannab materjali eeskujulikult ette. Kes on mõtlemisvõimeline, kes distsiplineeritud.
Laias laastus jagaksin õppijatüübid siiski vaid kaheks.
Faktimäletajad ja faktide seostajad
Ideaalis peaks klassile tervikuna andma just nimelt neid võimeid eeldavaid õpiülesandeid. Võrdse kaaluga oleks nii suutlikkus fakte meelde jätta kui ka suutlikkus käepäraste, mustvalgelt silme ees olevate faktide kõrvutamise, omavahelise sidumise oskus. Hinde saaks õpilane kahest tulemusest parema eest.
Võtame kasvõi ajaloo.
1) Õpilane A vastab kodus õpitud materjali ning venitab vaevu kolme välja. Õpilane B kannab soravalt ette kogu käsitletava sündmustiku ja läheb kohale viiega.
2) Õpilane A teeb samal teemal referaadi. Ta on iseseisvalt leidnud huvitavaid fakte, neid analüüsinud ja sünteesinud ning kogu klass kuuleb säravat ettekannet. Õpilane B on väga korralik, tema ümberkirjutustest ja -jutustustest koosnevas referaadis on kõik hästi täpne, selle tugevaim külg on vormistus.
Kumb neist on tulevane arenenud ja haritud isiksus, kumb kontori kohvikeetja?
Või füüsika.
1) Õpilane C on hästi meelde jätnud teoreemi, tõestuse ja vastavad valemid. Kõik on peas! Kontrolltöö – 5.
2) Õpilane D teab küll, et kui näiteks lükata mõnd eset, kuid mitte raskuskeskme suunas, vaid mingi nurga all, siis jääb eset tõukav jõud nõrgemaks kui võiks – ja mida suurem on nurk, seda väiksem on esemele mõjuv jõud. Aga kuidas seda valemitega väljendati? Mitte ei tule meelde. Kaks!
Kumb neist sai õpetatust aru ja mäletab sellest midagi ka aastate pärast?
Õppides keelt omandad aine. Õppides ainet, omandad keele
Ma ei oska öelda, millisest vanuseastmest alates oleks mõttekas rakendada järgmist keeleõppe metoodikat, aga põhimõte on järgmine:
1) võõrkeele abil omandad muu aine (reaalained, loodusteadused, ajalugu)
2) muu aine abil omandad võõrkeele
Mismoodi?
Koolinädal on jaotatud ainepäevadeks. Näiteks üks aine on geograafia. Sellega algab ka koolipäev. Geograafiat võib olla ka näiteks kaks tundi järjest. Pärast geograafiat on inglise keel. Äsjane geograafia materjal võetakse uuesti läbi inglise keeles. Tunnis omandatakse uus sõnavara ning lõpuks saavad kõik ülesandeks panna selle päeva geograafiatunnis kuuldu kirja inglise keeles. Või jutustada seda ümber, teha ettekanne…
Järgneb prantsuse/saksa/rootsi/vene/eesti keel. Kõik kordub.
Hinnete peale vastamiste ja muu taolisega ei ole vaja sellise meetodi juures liialdada. Mis külge tahab jääda, see jääb.
Klassis kaks õpetajat – monoloogi asemel show
Klassijuhataja ongi klassijuhataja. Ta ei õpeta matemaatikat, ühiskonnaõpetust, eesti keelt ega kehalist kasvatust. Ta on kogu aeg oma klassiga, võtab osa kõigist tundidest. Loomulikult ei ole ta eespingis – tema distsiplineeriv pilk on õpilastel kuklas. Aga ta ei ole seal niisama korravalvur või statist, vaid sekkub aktiivselt tundi. Ta esitab aineõpetajale asjakohaseid küsimusi – vahel tõsiselt, vahel poolnaljatavaid. Mõnikord kutsub aineõpetaja klassijuhataja appi, et midagi näitlikult demonstreerida. Kasvõi eespool toodud jõunäidet füüsikas: "Kui ma lükkan teie klassijuhatajat otse, siis liigub ta nii kaugele. Kui aga minu liigutus on suunatud allapoole, siis liigub ta ainult natukene ja mul läheb aur põhiliselt vile peale."
Tund on kõike muud kui igav. Tarkused talletuvad tänu vaimukale esitlemisele.
Mälu test ja mängulisus = mälumäng
Showelemente on võimalik tuua sisse ka tavalisse kontrolltöösse. Miks mitte muuta see mälumänguks? Usun, et õpilased teevad seda hoopis parema meelega ja ausamalt, kui teavad, et "mäng ei käi mõisa peale". Nende teadmised on siis hoopis rohkem "lahti", kui kohustuslikus esinemissituatsioonis. Igaüks ei ole klassi ees esineja. Igaüks ei tõesta oma teadmisi piiratud aja jooksul.
Turvalisus – see on paraku juba teine jutt.
One thought on “Kooliaegseid idée fixe'e paremast koolist”
See arutelu oli päris hea,
mulle meeldis eriti arutelu ajaloo tunnis, millele ma vastaks sellega, et iga inimene on oma moodi samas miks sai õpilane A jutustamise eest 3, kuna ta ei viitsinud seda õppida tema jaoks ei olnud see teema huvitav, aga teine kord ta vastab selle veel positiivsema hinde peale. Eriti mulle meeldis referaadi arutlus kus õpilane A sai selle referaadi teemaga väga hästi hakkama, seetähendab,et talle meeldib analüüsida ja kirjutada arutlusi. See tähendab ka seda, et ta suudab kaasa haarata erinevaid teemasid kuid sisu jääb samaks…ja tema on palju lahtisema ajuga inimene…Samas kui B õppilane teeb kõik korrektselt ära, ta süveneb vaid ühte teemasse ja tema silmaring on palju kitsam, ta ei suuda sellest teemast lihtsalt kõrvale minna ja kõrvalisi teemasid kaasata… Mõlemad õpilased on küll väga tublid, aga minu mõtteis on ikkagi see et kui sa pead mingeid teemasid kirjutama, sa loed igalt poolt juurde ja siis kirjutad teema valmis, siis tuleb see teema palju huvitavam ja sa laiendad oma silmaringi sellega + sa saad jagada oma teadmisi teistega. Näiteks minul oli klassis üks inimene kes tegi kõike korrektselt ja kirjutas kirjandeid ühes teemas kinni olles, kirjutades ainult sellest teemast, kui aga samas teine sama teemaga tõi elulisi näiteid, negatiivseid ja positiivseid pooli ja kui ettekanne oli, olid need analüüsid jms. väga huvitavad, kohe huviga kuulasid.
loodan et väga segaselt ei kirjutanud ja minu jutust oli midagi aru saada.