Merjet ei saa maha tampida

"Tõehetk" ja Merje. Selles oli ühtaegu šokeerivat ning sedagi, mis ei üllatanud.

Šokeeris muidugi kirjeldatud peksmisstseen. Midagi sellist ma poleks osanud oodata.

Ääremärkusena – omamoodi kurvaks teeb mind asjaolu, et selles osalenud eksmees on oma töö tõttu seni seostunud hoopis millegi positiivsega Rakvere linna elus (olen ju selle linna teenistuses!). Pean silmas tööde algust 2004. aasta kevadel "sajandi ehitusel" ehk tänasel keskväljakul.

Ei üllatanud aga see, et Merje otsustas perekonna päästmiseks "Tõehetke" poole pöörduda. Kõikvõimalikku võltsmoraali esindava, "musta pesu pesemisest" rääkiva avaliku arvamuse kiuste. Ka see oli täiesti ootuspärane, et kuriteo kohta tehti politseisse avaldus ning et Merje eesmärk oli saate abil menetlust kiirendada.

Vaevalt et ma seda kõike kirjutaksin, kui ma Merjet ei tunneks. Nimelt olime seisuga täpselt 20 aastat tagasi paar – sügistalv 88 kuni kevad 89. Kallimate rolli lõpp ei tähendanud mõistagi suhtluse lõppu.

Kui nende kodu kuidagi iseloomustada, siis sõnadega "sassis ja haruldaselt inimsõbralik". Iga kord, kui käin neil külas, tekib selline tunne, nagu oleksin seal olnud alles eile või mõni tund tagasi, nagu oleks mind kogu aeg oodatud. Nagu ka kõiki teisi ümberkaudseid häid inimesi. Nii oli see 20 aasta eest, samamoodi on see olnud hiljem.

Merje perekonnaelu saatus on aga tõepoolest olnud mõistatus. Eelkõige talle endale, ehkki võib-olla mitte enam. Minu jaoks aga väga kindlal põhjusel.

Nimelt jättis mulle tol ajal väga sügava mulje see, kui täpselt ta oskas iseloomustada minu tuttavaid kõigest põgusa kohtumise järel. Samuti ütles ta ära inimese tegeliku vanuse, ehkki inimene võis sellest väliselt hoopis erineda. Sellest jäi mulle mulje, et ta kõikvõimalikest ebameeldivatest tegelastest oskab kaarega mööda käia. Olin seetõttu alati positiivselt häälestatud nende inimeste suhtes, kellega ta mind kokku viis. Nojah, ühes seltskonnas oli ka "must lammas" olemas, kellel rusikad sügelesid, aga selle suutis Merje vaguraks rääkida.

Kõige selle taustal tundub esmapilgul ju täiesti ebaloogiline, et ta on osanud komistada enda seisukohalt problemaatilistele elukaaslastele, kas pole? Kusjuures – nagu ta mulle enam kui kümne aasta eest ütles – täiesti krooniliselt just sellistele, kelletaolisi ta üritab vältida.

Meie polnud elukaaslased, kuid piltlikult öeldes käisime teineteise maailmas "ekskursioonil". Hilisem suhtlus ja mõned seigad on näidanud, et võib-olla olemegi teineteisele midagi Teejuhi taolist või… Tollal oli igatahes vastastikuste visiitide sisuks elu ja inimesed Laagri alevikus versus Tartu vaim, ühikas, humanitaaralade tudengid ja koorilauljad.

Loodan, et see igav ei olnud. Minule igatahes "Laagri-periood" meeldis. Sain suhelda väga toredate inimestega. Suur tänu.

Aga nendest "komistamistest"…. Võib-olla on siin tegemist hoopis mingi "ülesandega", nagu vaimumaailma inimesed ütlevad?

Teisalt – nägite ju ise nõiasaatest suurepäraselt, et selgeltnägijatel on erinevad võimed ning need avalduvad eri kohtades. Selektiivne nägemine ja jõud. Inimene näeb ülihästi kohal A, kuid on samas millestki kapitaalselt pimestatud (või pimestatav) kohal B.

Mingi distantsiprobleem? Midagi taolist, nagu näiteks kaugnägelikkus? Kui inimene suudab eristada objekte linnaekskursioonil või mägimatkal, aga raamatu lugemiseks peab plussprillid ette panema?

Arvan, et Merjel on need prillid olemas. Pilt, mis läbi nende avaneb, on aga keskmisest karmim. Võib-olla on just siin mingi point? Sest olgem ausad – me ei taha ju tihtilugu liiga hästi näha! Alateadlikult väldime koledat. Sellise vältimissoovi eest on kaitstud vähesed. Kui üldse. Ent kumb säästab inimest rohkem, kas poolik nägemine ilusate illusioonide nimel, mis võivad puruneda või hoopis terviklik nägemine, mis välistab illusioonide purunemise nende puudumise tõttu?

See, mida "Tõehetkes" kuulsime, ei ole ainult Merje ja temaga seotud inimeste probleem. Sestap võib öelda, et saatesse minek oli õige samm, mis ehk annab arematele julgustava "süsti". Kui "Tõehetkel" üldse on olnud tõsiselt võetavat sisu, siis seekord oli seda kindlasti. Ehk näeme seal veel inimesi, kes pole niisama rahajahil või lihtsalt pulli tegemas.

Mina soovin neile headele inimestele Laagris ellujäämist ja rõõmsamaid aegu. Südamest. Just teie jäätegi ellu. Sest Merje jääb ellu. Mis siis, et "madal enesehinnang" – kes ja kus on öelnud, et see võrdub "mahatambitavusega"? Ainuüksi see, et ta julges oma teemaga "Tõehetke" tulla, ühtaegu tõukamaks tagant kuriteo uurimist ning hankimaks perekonna päästmiseks raha, näitab hoopis midagi muud.

Merje võib uhke olla selle üle, et tal polnud häbi oma karmidest kogemustest avalikult rääkida. Keegi ehk lootis, et on, kuid pidi õnneks pettuma.

Mina olen uhke selle üle, et Merje "Tõehetk" Laur on minu kallim olnud. Ning muidugi ka selle üle, et mul pole häbi seda avalikult öelda.