PEEGELDAJA
Olen uhke, et mul pole häbi öelda
Olen uhke, et mul pole häbi öelda

Iga üksiku laulu tausta tundmine väldib piinlikke olukordi

Kujutlegem, et toimub koorikontsert, mis on pühendatud ühe tunnustatud helilooja juubeliaastapäevale ning koosneb mõistagi vaid tema loomingust. Üks lauludest osutub paraku niivõrd hambutuks, et jääb mulje, nagu oleks autori isik ainuke põhjus selle kavvavõtmiseks. Mis teha – kaubamärk võib olla uhke, kuid ei tähenda automaatselt kvaliteeti.

Dirigent püstitab küsimuse – kas ei oleks mõistlik mõni muu laul kavasse võtta? Korraldaja raiub nagu rauda – see teos peab olema! Dirigendil ei jää muud üle kui ise teosega tööd teha – redigeerida nii muusikat kui ka teksti. Selle nimel, et teos üldse oleks kuidagimoodigi vastuvõetav nii dirigendile, koorile kui ka publikule ega kisuks alla hea nimega autorite mainet, tuuakse ohvriks kõikvõimalikud head tavad.

Tänu koorijuhtide laulupeoeelsele koolitusele kuulsin, et niisugune lugu olla tõepoolest Eestis aset leidnud. Autorid, laul, koor, dirigent, üritus ja selle korraldaja ei ole siinkohal olulised. Oluline on see, et dirigent mudis muusikat – parandas strihhe, dünaamikat, tempot, vist ka helistikku jne, kohendas keeleliselt ja stiililiselt lauluteksti ning muutis kahe salmi järjekorda. Tulemus olnud loogiline ja lausa meeldivgi.

Koolitusel räägitu oli üks äärmuslik näide sellest, kui põhjalikku eeltööd peab koorijuht ise lauluga tegema enne koorile selgeksõpetamist ja esitamist. Veelgi huvitavam tundub aga küsimus – millega siis oli õigupoolest tegemist? Milles seisnes korraldajate peamine eksimus? Ja millega dirigent tegelikult hakkama sai?

Pakun nimelt välja ootamatult pähe turgatanud spekulatsiooni, millel ei pruugi küll (kuid võib) olla tegelikkuse ehk ajaloolise tõega midagi pistmist.

Spekulatsiooni algus

Kõnealust laulu pole kunagi kirjastatud ega muul moel avalikult levitatud. See avastati käsikirjana kusagilt helilooja isikukogust, museaalide hulgast või kust iganes. Leid tundus korraldajatele piisavalt huvitav, et see kavasse lülitada.

Samas ei tulnud kellelegi pähe küsida – miks helilooja üldse taolise teose kirjutas? Ja kuidas on võimalik, et sellise käki kirjutas kokku konservatooriumi kompositsiooni (!) õppejõud, kelle käe alt on tulnud mitmeid hinnatud heliloojaid?

See ongi vastuse võti – “kompositsiooni õppejõud”. Jah. Just sellepärast ta tolle loo kirjutaski. Sellepärast, et ta oli kompositsiooni õppejõud!

Kontserdikorraldaja oli enda teadmata avastanud õppematerjali – sihilikult vildakalt kirja pandud koorilaulu, mille tudengid pidid õigeks redigeerima. Oleks korraldaja seda teadnud, siis valinuks ta ehk tõesti mõne muu laulu.

Nüüd aga juhtus nii, et selle 20. sajandi esimesel poolel koostatud kontrolltöö lahendas edukalt 21. sajandi koorijuht, et teost avalikult ette kanda. Milllisele hindele – seda saab paraku heal juhul teada vaid see, kes oskab teispoolsuse rahvaga infot vahetada.

Spekulatsiooni lõpp.