Seda, milliselt teelt sulle vajalik rong väljub, saad teada ca 15-20 minutit enne väljumist. Vastav info ilmub nii suurtele tabloodele kui ka väikestele monitoridele.
TGV-d (train a grande vitesse ehk suurel kiirusel sõitev rong) ja teised uuemad rongid on väljanägemiselt suhteliselt sarnased. Kõigil uuematel rongidel põlevad seismise ajal vedurvaguni otsas punased tuled, mis rongi liikumise ajal asenduvad valgetega.
Telefonimärkmik: Esimene rongipäev. TGV Montparnasse-Rennes. Vagunitevahe märkamatu. Baarvagun. Kaardimakse al 5 EUR. Ainult krediitkaardid.
Rongi sisenedes nägime esmalt pagasiriiulit. Saime teada, et eraldiseisev pagas peab olema varustatud omaniku nime ja kontaktandmetega. Minul seekord ei olnud, järgmises jaamas aga hankisin vastava lipiku, mis jäi minu suure seljakoti külge kogu reisi ajaks. Hälil olid andmed kusagil spetsiaalses taskus, aga temagi pani igaks juhuks selle prantslaste pagasilipiku oma kohvri külge.
Vagun, kuhu istusime, meenutas pigem lennukisalongi. Seda eelkõige istmete tiheduse ja akende väiksuse tõttu. Need TGV rongid ongi üsna lennukite moodi. Linna piires, kus raudteede hargnemisi oli palju, sõitis rong rahulikult, ent kui kiirust piiravad asjaolud jäid selja taha, võttis ikka päris hea hoo sisse, nagu startiv lennuk. Rennes’ile lähenedes läks mingist hetkest tempo väiksemaks. Kui vaadata Prantsusmaa raudteevõrgu skeeme, siis võib sellest täiesti aru saada – kõik teed, kus TGV-d sõidavad, ei ole (veel) ehitatud selliselt, et TGV võiks täie kiirusega tormata.
Ühest vagunist teise minek on pigem aimatav kui märgatav. Igas TGV-s on baarvagun, mis pakub söögipoolist (ka lõunasöögikomplekte hinnaga 12 eurot) ning jooke. Maksta saab ka kaardiga, ent ainult krediitkaardiga (nagu Visa Classic või MasterCard), mitte deebetkaardiga (nagu Visa Electron või Cirrus/Maestro).