Yearly Archives: 2008

Niisiis, Pyla düün. Asus teine umbes 7 kilomeetri kaugusel Arcachonist. Sinna sõitsime bussiga. Hind oli vist 1 euro. Ega siin pole suurt midagi kommenteerida. Kes tahab kogeda midagi võimsat – või siis sellist kooslust, kus on ühekorraga olemas mägi, meri ja palju liiva, see võtku ette teekond Pyla düünile! Üht […]

Siin veel mõned maalilised vaated Cap Ferret majakale ja majakalt. Poolsaare läänekaldal lootsime jõuda möllavate ookeanilaineteni, aga teekond sealsetes düünides osutus liialt pikaks. Pyla düüni külastus oleks liialt hilisele ajale jäänud.

Arcachoni raudteejaamast viis meie tee sisuliselt kohe mereranda. Esmamulje -meenutas väga Sopotit oma rannaäärse promenaadi ja laevasillaga (aga see viimane on Arcachonis kordi väiksem). Kaatril, mis viis meid Cap Ferret’le, oli tüürimeheks dirigent Andrus Siimoni teisik. Teel Cap Ferret’le avanes ilus vaade Euroopa kõrgeimale liivadüünile. Pyla düüni kõrgus on 110 […]

Omapärane lähenemine kohanimedele lisab linna atraktiivsust. Püha Peterburg kõlaks eesti keeleski päris pidulikult! Turistil tasub jaludada ka räpasema ilmega rajoonides. Võib avastada maju, mille taolisi näed ainult filmis.

Bordeaux raekoda ehtisid värvilised plakatid, mis seletab ilmselt ka remonttööde suurt hulka linnas: kandideeritakse ju kultuuripealinnaks 2013! Raekoja juurest saabumise tõttu ristisin ta munitsipaalkassiks. Hm, ja kohe tundis “oma” ära!

Tõepoolest – selline asi on Bordeaux linnas olemas. Restoranisaba! Aga põhjus on hoopis midagi muud kui meil nõukogude ajal. Seistakse just Selle restorani ukse taga. Restoran “L’Entrecote” avab uksed kell veerand kaheksa õhtul. Need inimesed on tulnud sööma just Seda Antrekooti. Muid praade selles restoranis õhtusöögiks ei tehtagi, see üksainus […]

Bordeaux kesklinnas asub veinimaja, selles tegutseb ka veinikool. Keskmisel pildil on vasakul veinimaja, selle juures olevad lauad kuuluvad veinibaarile. Paremale aga jääb vinoteek. Kõik nad asuvad teatriväljaku vahetus läheduses, teatriväljakul on omakorda mitu kohtingukella.

Laulatus. Abiellujad olid Celine ja Olivier, kes juba 10 aastat koos elanud ning elanud üle nii häid kui ka raskeid aegu. Jeanne d’Arc, Prantsuse rahvuskangelanna. Kaklevad kalad. Tüliõunaks on saiakannikas. Luige otsustav sekkumine lahendas tüli – ta lihtsalt sõi saiakannika ära. Botaanikaaia peahoone. Botaanikaaia tiik tundmatu veelinnu pojaga. Ohakapeenar Botaanikaaias. […]

Paduvihma ei sadanud. See oli jalutamispurskkaev. Jõe ääres oli sel päeval oma uksed avanud sõjalaev “Sagittaire” (“Ambur”). Oli ju rahvuspüha eelõhtu, 13. juuli.

Kohe näha, et Peterburi kaasaegne. Bordeaux kesklinn paistab silma oma 17.-18. sajandi arhitektuuriga.

See raudteejaam on nii suur, et ei mahu kaamera vaatevälja. Küll aga mahtusid pildile sealsamas üle tee asuva restorani toidud: mereannid ja salat, talleliha ja pardivarras. Sellised olid Bordeaux trammid. Samasugused sõitsid Tallinna-suuruses Rennes’i linnas metroos.

Selline oli meie esimene pilguheit Bordeaux’le. Need pildid on tehtud küll järgmisel hommikul. Saabusime sinna ju pimedas. Aga üllatunud olime küll. Eriti muidugi selle üle, et meie hotelli sildi kõrval käis kõva lammutamine! Õnneks ei olnud see siiski hotelli kõrvalmaja – pildil nähtav kangialune viis lihtsalt hotelli parklasse.

Parajasti oli La Rochelle’is festivali “Francofolie” avapäev. Pikka Hermanni meenutava torni juures väljakul oli tasuta lava, torni taga oleval platsil aga tasuline lava, kus toimus ka festivali avakontsert. “Francofolie” sõnas on küll “hullus”, kuid see ei tähenda siiski, et La Rochelle oleks prantslaste crazy city. See on puhtalt laulufestival, kus […]

Selline tore silt lõbustas möödakäijaid ühe panga uksel. Raha vahetada ei saa, sest raha lihtsalt ei ole. Kõik. Pangaröövlid, tere tulemast ajaloo prügikasti 🙂

Muidu kena jaam, aga perroonil istudes võis end kindlalt tunda vaid tellingute all, sest üleval oli palju linde ning nende juurest ikka aeg-ajalt tilkus midagi… Jaamahoonet, nagu näha, ei peeta ilmaaegu arhitektuuripärliks. Aga tal on üks sarnane puudus paljude teistega – pakihoidu pole! Põhjust võib igaüks aimata – puuduvad vajalikud […]

Viimane pilguheit Lannioni klaasseintega jaamale – ja läks lahti teekond Lannion-Guingamp, Guingamp-Rennes, Rennes-Nantes ja Nantes- La Rochelle. Rennes’i raudteejaamas otsustasime lõunat süüa. Roastbeef oli selline, nagu ta olema peab, aga mingil põhjusel olid ka kartulid kõrval poolküpsed. Nantes-La Rochelle’i rongis istusime kabiinis, mille taolisi oleme tavaliselt näinud filmist. Tee peal […]

Oli pudelis, nüüd aga on taldrikus – kalasupp nimelt. Panni peal aga ootavad oma järge nisukruubid tomati ja basiilikuga. Selgituseks olgu veel öeldud, et meie ööbimiskoht oli appartement ilmselt üsna uuest ketist nimega Appart’City.

Tagasiteel Ploumanach’ist Lannioni nägime “ufot” – tegelikult on see France Telecom’i muuseum… Tundub, et siit võib välja lugeda mingit regionaalpoliitika põhimõtet: mitmed võimalikud turismiobjektid tekitatakse sihilikult väljapoole metropole, kasvõi keset metsa.

Pole fotoalbumeid roosa graniidi rannikust, kust puuduks see majakas. Siinkohal sai ka otsa meie rännak mööda rannikut ja tema matkarada. See oli hästi hooldatud, kusjuures siin-seal võis lugeda palvet, et hea turist ei kalduks rajast kõrvale ega tallaks siinsel taimekooslusel… Selle ajaga, kui me matkarada läbisime, jõudis veetase väga madalale […]

Lained, vihm ja tuuled on vorminud graniidist huvitavaid skulptuure. Mõne lausa lõustaga, mõne jälle sellise, nagu oleks teinud Jüri Arrak. Muidugi pakuvad nad ronimislusti. Sai kah pisut turnitud…